Gailitite sugupuu
Peter Gailit (1821-1866). Oli pärit Asti (Burtnieki) järve ja Salatsi jõe äärest muistsest Metsepole maakonnast (täpsem sünnikoht sks.k. Baumhof). Tema isa nimi oli Mahrz (Mart?); sünd 1778, ning ta isa venna nimi oli Adam. Peteri ema nimi oli Marri sünd 1788. Peteril oli vend Tennis (Tõnis?) Gailith, sünd 1810, ning kolm õde. Peter Gailit abiellus Valmieras saksastunud hollandlannaga (Maria Martens, 1826-1908). 1850. aasta paiku tuldi elama Valka Posti tänavale. (Peteri poeg Karl Gailit sen näitas seda maja oma pojale Karl Gailit jun 1960ndatel aastatel, hoone asus Valka sauna, st praegu kohviku Jumis, lähedal ja oli siis küllaltki elamiskõlblik.) Peter Gailit oli elukutselt ehitusmeister (ettevõtja), jutlustas hernhuutlust, valdas liivi keelt. Suri suhteliselt noorelt (44 ja pool aastat) kopsupõletikku. Koduseks keeleks oli läti keel, kuid loeti ka saksakeelset kirjandust. Mõlemad (Peter ja Maria) maeti seoses Valga Teraviljasaaduste Kombinaadi ehitamisega 1965.a. likvideeritud Valga linna (saksa) kalmistule. Peteril ja Marial oli kolm poega:
August Gailit (sen) (1854-1914), Jakob Gailit (1858-1930?) ja Karl (Carl Ernst) Gailit (1865-1943).
August Gailit sen (4.01.1854-1914). Õppis Valga Landesgümnaasiumis. Peale isa surma õppis Riias ehitusmeistriks. Abiellus Lätis Palsmanes Agnes Stambergiga (sündinud Taheval 26.05.1854-1924). Agnese isa oli Reinhold Stamberg ja Agnese ema nimi oli Juula. Agnese vanema venna nimi oli Friedrich Joseph Stamberg (sünd Taheval 1847 surnud Valgas 1925), ta abiellus Mari Tammega (sünd 1859 Keenis surnud Valgas 1926, mõlemad on maetud Tallinna Rahumäe kalmistule. Friedrich Josephil oli esimesest abielust poeg Jaan (sünd Palsmanes 1882 surnud Tallinnas 1964), kes abiellus Emma Elisabeth Bormanniga (1889-1948), ning mõlemad on ka maetud Rahumäe kalmistule). Jaan ja Emma Stambergil oli kolm last: Voldemar Stamberg (kes abiellus Hilda Rosalie Prannega, 1910-1988, ning neil oli kaks last Linna Stamberg, 1939-1992 ning veel üks privaatne laps, kellel on kaks järeltulijat perekonna nimedega Tepand ja Stamberg), Arnold Stamberg, 1914-1943, ning Vilma Stamberg, sünd 1917. August sen ja Agnes Gailit on maetud Laatre I kalmistule. Esialgu elasid August sen ja Agnes Gailit tänapäeva Põhja-Lätis, kuid 1889. aastal kolis August Gailit sen koos perega krahv Bergi kutsel Sangaste lossi maadele ja elama asutigi Kuiksillale ning August sen asus tööle Sangaste lossi abihoonete ehitamisel. 1895.a. (?) koliti Laatresse, kuid tütar Anna tegevuse tõttu 1905.a. sündmuste käigus ütles Laatre mõisnik korteri üles, mistõttu pere leidis uue kodu Tsirguliinas (ilmselt endiselt omati ka Peter Gailiti maja Valgas Posti tänaval, sest Agnes müüs selle alles peale oma abikaasa Augusti sen surma 1914.a.). Peale Sangaste töötas August sen ka ehitustöödel Tahevas, Korijärvel, Otepääl, Koikkülas ning Lätimaal. August Gailit sen oskas päris palju keeli (eesti, läti, vene, saksa, ladina, liivi keeles teadis siiski vaid üksikuid sõnu) ja oli väga suur ajakirjanduse ning kirjandusteoste lugeja. August sen ja Agnes Gailitil oli viis last:
Pauline-Ottilie (1879-1942), Karl Jakob sen (1881-1966), Anna-Rosalie (1885-1957), Ernst-Adolf (1888-1972) ja kirjanik August-Georg jun (1891-1960). Nendega kasvas koos ka Agnese vennapoeg Jaan (Stamberg)
Jakob Gailit (1858-1930). Elas Valgas ja töötas nagu ta isagi ehitusalal. Oli Nursi veski omaniku Karl Gailit sen ristiisa. Jakob abiellus Matilde Mihkelsoniga sünd 1854 Luhdes (Lugažis, tänapäeval Läti-Valka). Neil oli poeg Carl Constantin (sünd 1885 Valgas), kes jäi Vene revolutsioonide ja kodusõdade käigus 1919 Läti (punases?) kütipolgus teadmata kadunuks, ning tütar Emma Antonie (sünd 1889.a. Valgas), kes abiellus eestistunud vedurijuhi Mjäsnikoviga. Mjäsnikovide poeg Vladimir suri Saksa okupatsiooni ajal 1943.a. 22-aastaselt Valgas tuberkuloosi, ning end eestlasena tundnud tütar Ira (sünd 1921) lahkus 1944.a. Eestist ja sattus elama Austraaliasse, kus abiellus inglasega ja sai perekonnanimeks Hall. Suri Austraalias 1996.a. Iral sündis tütar Rachel Hall.
Karl (Carl Ernst) Gailit (1865-1943). Sündis Valgas, hiljem elas Riias. Oli raudteeametnik. Abiellus sakslannaga (Frederike Alma Johanna Reimers). Ise tundis end lätlasena. Tal oli kaks tütart Edith (sünd 1893 Riias surnud Stuttgartis) ja Irma (sünd 1895 Riias surnud Maini äärses Frankfurdis), kes mõlemad töötasid Riias õpetajatena saksa koolides, ning poeg Kurt Theodor Rudolf Gailit (sünd 1909 Riias surnud 1988 Maini äärses Frankfurdis). 1939. aasta baltisakslaste ümberasumise käigus lahkusid Carl Ernsti naine ja lapsed Suursaksamaale, kuid Carl Ernst ise jäi Riiga, kus ta suri 1943. aastal. Kurtil, kes oli abielus austerlannaga (Ingeborg Maria Leudorf, sünd Viinis 1924 suri 2001 Maini äärses Frankfurdis), sündis 1957. aastal poeg Michael, kellest sai orelikunstnik ja kes abiellus Doris Ramtschiga. Michael Gailiti olemasolu avastas kirjanik August Gailiti tütar Aili, kui külastas Viini ja nägi tema nimega kontserdi afišši. Michael külastas 1995. aastal Tallinnas viibides Karl jun Gailitit. Michael Gailitil on kaks poega Axel Andreas Gailit (1991) ja Paul Erich Gailit (1993).
August Gailit sen (1854-1914) otsesed järeltulijad
Pauline (Paula) Ottilie Sapas (1879-1942) – mõnes kohas on küll eesnimeks Pauline Wilhelmine. Sündis Lätis Palsmanes. Abikaasa Juhan Auli (1880-1950) peale nimede eestistamist. Pauline abikaasana on andmetes märgitud advokaat Johan Sapas (ilmselt siiski sama isik), pärit Viljandimaalt Orjatust, töötas konsulina Eesti saatkonnas Londonis 1919-1921, surnud Tallinnas 1950. Pauline elas juba enne I maailmasõda Tartus ja õppis Rostovtsevi eraülikoolis ning töötas haiglas majandus(vanem)õena. Suri II maailmasõja ajal evakuatsioonis Volga ääres 1942. Lapsed:
Agnes (Agi) Kerge (1910-1987), Leonida (Lonni) Sapas (1911-1999 või 2000 Aucklandis Uus-Meremaal) ja Veronika (Vegi) Kruus (1914-1990).
Karl Jakob Gailit sen (1881-1966). Sünnikoht Palsmane Lätis. Elementaarkool Valgas. 1895.a. (?) läks Riiga Hassermani (mõnedes dokumentides on ka perekonnanimeks märgitud Heisserman) ehitusfirmasse ametit õppima. Samal ajal õppis õhtuti tehnikumis, peale selle lõpetamist sai Hassermani puidutööde osakonna juhatajaks. Osales I maailmasõjas (kus teda autasustati Georgi risti ja aumõõgaga) ja Vabadussõjas. Abielus Cesvainest pärit sõbra õe Karline Gailitiga (1888-1977) neiupõlvenimi Galeja. Peale Vabadussõda saab koos vend Ernstiga ja õemehe Rein Eliaseri toetusel 1920.a. riigistatud Vastse-Nursi veski rentnikuks. 1923.a. on sealse villatööstuse valdajaks märgitud Ernst Gailit ning jahu- ja saetööstuse valdajaks Karl Gailit, samad isikud on võtnud 1926/27.a. VII (osadel andmetel VIII) järgu tööstuspatendid ning omandasid ostu teel veski 1932. aastal. 1930ndatel ja 1940ndate aastate alguses muutub Nursi veski Gailitite perekonna suviste kokkusaamiste kohaks. Saksa okupatsiooni ajal oli Karl Gailit sen muuhulgas ka Võrumaa möldrite ühisuse sekretär. Peale II maailmasõja vapustusi 03.01.1947 andis Karl Gailit veski üle Võru Linnukasvatuse Ühistule (esimees Jaan Udras, kes hiljem sattus Nõukogude võimudega vastuollu ja varjas ennast aastaid illegaalselt Pärnus) kirja pandud põhjendusega, et ühistu suudab veskit paremini majandada. Villatööstust ei saanud Karl Gailit üle anda, sest see kuulus ta vennale Ernst Gailitile. Jääb esialgu oma veskisse ajutiseks juhatajaks. Kuna ta teab, et ta perekond on loetud kulaklikuks majapidamiseks, esitab peale veski üleandmist Kasaritsa vallale taotluse enda pere kustutamisest kulaklike majapidamiste nimekirjast. Vallavolikogu nõustub, kuid Võru maakonna valitsus sellega ei nõustu, millest antakse teada Gailitile kirjaga detsembrist 1947. Gailit hakkab ennast varjama. 1948. aastal veski asemel „komsomoli lööktöö objektina“ loodud hüdroelektrijaama avamisel ta osales. (Kohalike mälestuste järgi olnud peamisteks hüdroelektrijaama ehitajateks siiski leerilapsed, keda vähemalt kolme nädala jooksul igapäevaselt veoauto kastis Rõugest Nurssi ja sealt tagasi sõidutati.) 1949. aasta küüditamisel aitasid veski töötajad Leida ja Osvald Viss tal pääseda. Karl Gailit ja ta abikaasa Karline asusid elama Valga linna aadressile Rahu tänav 8 (Selle maja omanikuks oli Gustav Saarva, kes samuti oli Nursist pärit või vähemalt Nursiga seotud). Karl Gailit sen sai tööd Valga Raudteehaiglas remondimehena, kuid legaliseeris oma asukoha selle maja aadressil alles 1952. aastal (majaraamatu sissekanne siiski aastast 1950). Karl Gailit sen elas Valgas surmani 1966. aastal ning tema ja Karline Gailiti põrmud puhkavad Valga Metsa tn (Priimetsa) kalmistul. Karl sen ja Karline Gailitil oli üks laps, poeg:
Karl Gailit jun (1922-1998).
Anna-Rosalie Eliaser (1886-1957). Sündis Cesises Lätis (Võnnu). Tema tegevus 1905. aastal oli põhjuseks, miks August sen Gailitile öeldi üles elukoht Laatres. Nagu ta vanem õdegi töötas Anna enne I maailmasõda Tartus meditsiini vallas ning õppis Rostovtsevi eraülikoolis arstiteadust. Abiellus 1911 või 1912 Rein Eliaseriga. Anna abikaasa Rein Eliaser (28.05.1885-14.10.1941), kes sündis Sangaste vallas, oli advokaat Tallinnas 1910-1939 ja võttis osa Tartu rahu läbirääkimistest olles Eesti delegatsiooni asjaajaja-sekretär, Eesti Vabariigi ajal oli ta ka Riigikogu IV ja V koosseisu liige ning Riigikohtu tsiviilkolleegiumi liige (1939-1940), suri Sevurallag (Sosva) NKVD karistuslaagris Sverdlovski oblastis. Perekond elas Tallinnas Draamateatri vastas Elias Saarineni projekteeritud majas, kuid omati kinnisvara ka Tõnismäel ja Nõmmel, lisaks oli neil suvekodu Pirita-Kosel, kuhu koliti alaliselt elama 1938. aastal. Anna ja vanema õe Paulina pered armastasid suvesid samuti Nursis veeta kuni Karl ja Ernst seal veskit pidasid. 1941. aastal küüditati koos tütre (Rutt) Agniaga Siberisse, kuid lubati Eestisse tagasi pöörduda 1945. aastal. 1949. aastal küüditati uuesti ning vabastati 1956. aastal. Maetud Tallinna Metsakalmistule. Anna-Rosalie ja Rein Eliaseril oli kolm last:
Roman-Rein Eliaser (1913-1953), Agnia (Rutt) Eliaser (1914-1996) ja Elga Eliaser (1920-2003).
Ernst Adolf Gailit (16.02.1888-1972). Mõningatel andmetel on tema eesnimi toodud kujul Ernst Adalbert. Sündis Valga kreisis Rankas, mis tänapäeval jääb Lätisse. Käis elementaarkoolis Valgas, õppis vanema venna eeskujul Riias Hassermanni juures puutöömeistriks. Tegi läbi I maailmasõja (oli Vene sõjaväes 1915-18) ja Vabadussõja peale mida hakkas vend Karliga Nursis veskit pidama, vt ka analoogset Karl Jakob sen Gailiti käekäiku 1920-1947. Abiellus Nursis kohaliku Erna Nanoga (ka Nanno) (1898-1990). 1947.a. peale Nursi veski ülevõtmist Võru Linnukasvatuse ühistu poolt jäi Ernst veskisse lihttööliseks. Ta küüditati koos perega 1949. aastal Siberisse Irkutski oblastisse (elati Angarski linnaringkonna Savvatejevka külanõukogus). Küüditamisest pääses juhuslikult tütar Asta, sest teda ei olnud küüditamise ajal kodus. Ernst Gailit vabanes 1956. aastal, misjärel tuldi Eestisse tagasi. Ernst ja Erna otsustasid minna elama Viljandisse, kus juba elas nende Eestisse jäänud tütar Asta. Viljandis ehitas Ernst endale ja perele maja. Ernst ja Erna Gailit on maetud Viljandi Metsakalmistule oma perekonna hauaplatsile. Ernstil ja Ernal oli kolm last:
Elvi Gailit (1931-1990), Asta Kaska (1932-2007) ja Evald Gailit (1933-2010).
August Georg Gailit jun (09.01.1891-05.11.1960). Sündis Kuiksilla talus. Kasvas üles Laatre mõisas ning ka Tsirguliinas. Alates 1899.a. õppis Valgas läti kihelkonna ja linnakoolis, aastatel 1905-1907 Tartu linnakoolis. Seejärel õppis ta vendade eeskujul Riias Hassermanni juures ametit, kuid alustas ka koostööd läti ajakirjandusega. Oli suurel määral iseõppija, kuigi käis koos õdede Anna ja Paulinega Rostovtsevi eraülikoolis arstiteaduse loengutel. Aastatel 1911-1914 töötas ajakirjanikuna Lätis, alates 1916. aastast töötas Tallinna Teataja toimetuses ja 1917-1918 Postimehe toimetuses. Sel ajal tegutses aktiivselt ka kirjanduslikus Siuru rühmituses. Võttis osa Vabadussõjast sõjaväeametnikuna ja sõjakirjasaatjana. Aastatel 1922-1924 elas Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias (mistõttu ta oma ema matustel ei viibinud) ning seejärel tegutses kutselise kirjanikuna Tartus, hiljem Tallinnas. Aastatel 1932-1934 oli Vanemuise teatri direktor. August Gailit abiellus 1932. aastal operetinäitlejanna Elvi (Elvy) Vaher-Nanderiga (1898-1981). Kui Augusti vennad pidasid Nursi veskit, veetis seal sageli suviti aega. Karl Gailit jun väidab, et August veetis Nursis kogu suve 1942. ja 1943. aastal ning juulikuu 1944. aastal. 9. septembril kasutasid August Gailiti naine ja tütar ning õetütar Elga Eliaser võimalust sõita Haapsalu kaudu Rootsi. Ise võttis Gailit põgenemistee Rootsi ette kirjanikust kolleegi August Mälgu initsiatiivil tõenäoliselt viimasel võimalusel Tallinnast umbes 2 nädalat hiljem. Nad jõudsid koos Rootsi Lidingöle Stockholmi lähedal ning olid Eriksdali põgenikelaagris jõuludeni. August Gailiti viimaseks koduks peale pagulaslaagrit sai Ormesta mõis Örebro lähedal. Oli 1945. aastast Välismaise Eesti Kirjanike Liidu liige. August Gailit suri 1960. aastal maksavähi tõttu ja tema tuhastatud põrm maeti Örebro põhjakalmistule. August ja Elvi Gailitil oli üks laps:
Aili Gailit-Lindström (1933-2022).
Pauline-Ottilie Sapas (1879-1942) otsesed järeltulijad
Leonida (Lonni) Sapas (1911-1999 või 2000 Aucklandis Uus-Meremaal). Õppis Lenderi tütarlaste koolis. Teadaolevalt õppis Tartu Ülikooli rohuteaduskonnas. Ei abiellunud kunagi, ei ole järglasi.
Agnes (Agi) Sapas-Kerge (1910-1987). Abikaasa Karl-Otto Kerge (1903-1940), hea sõber Eduard Riisna, algselt Riismann (1898-1990 Toronto). Sündis Tartus, käis koolis Tallinnas Lenderi Tütarlastekoolis, õppis Tartu Ülikoolis, kuid õpingud jäid pooleli. Enne sõda töötas Maapangas ja peale sõda samuti seal, kuid nimetuseks oli siis Põllumajanduspank. Hiljem töötas Eesti Riiklikus Kirjastuses (pärastine Eesti Raamat) toimetaja ja tõlkijana. Maetud Pärnamäe kalmistule. Agnes Kergel oli kolm poega:
Rein-Otto, Ago-Endrik Kerge (1939-2021) ja Viktor
Veronika (Vegi) Sapas-Kruus (15.02.1914-20.06.1990). 1933.a. lõpetas Elfride Lenderi Eragümnaasiumi ja 1935.a. astus Tartu Ülikooli, kus õppis esialgu õigusteadust ning ajalugu. Abiellus 1939. aastal Ilmar Kruusiga (1913-1942). Peale 1940.a. juunisündmusi töötas ajalehes Rahva Hääl. Evakueeriti Venemaale Punaarmee taandumisel Eestist esialgu Volga äärde. 1943. aastal jätkas ajakirjanduslikku tegevust Moskvas ja hiljem Leningradis. Naases Eestisse 1945.a. alguses ja oli ajakirja Nõukogude Naine peatoimetaja 1945-1950 (esimesed kaks aastat oli selle nimi siiski Eesti Naine). EK(b)P VIII pleenumi järgse kodanlike natsionalistide vastase repressiivse kampaania käigus kaotas töö kuid jätkas tegevust tõlkijana. Eestiaegsete haritlaste vastase kampaania jahtumisel sai ta tööd kunstide valitsuse teatrite osakonnas. 1961.a. alustas ta tööd Eesti Raadio kuuldemängude toimetajana ja 1972. aastast sai ta Eesti Televisiooni telelavastuste toimetajaks. Siirdus pensionile 1979.a. On maetud Tallinna Metsakalmistule. Veronika Kruusil oli kaks tütart Anne (kes elas vaid kümnekuuseks) ja Terje Põder.
Karl Jakob Gailit sen (1881-1966) järglased
Karl Gailit jun (3.10.1922-23.07.1998). Sündis Nursis, kui ta isa pidas seal vesiveskit. Käis Nursi koolis, mille lõpetas 1935. aastal. Sama aasta sügisest jätkas õpinguid Tallinna Reaalkoolis elades oma tädi Anna Eliaseri perekonna juures. Tal oli nägemispuue, mistõttu pidi ta kandma prille -12. 1942.a. astus Tartu Ülikooli majandusteaduskonda, kuid võeti pooleteist semestri pärast Saksa sõjaväkke sõjakirjasaatjaks, millele aitas kaasa August Gailit oma sõbra Tammeri kaudu. Eesti diviisi lehe „Varemeist tõuseb kättemaks“ kaudu sai ka laiemalt tuntuks. Peale väljaõpet Berliinis oli 1943.a. sügisel rindel Leningradi all, kus sai haavata. Seejärel oli eestlaste 20. SS grenaderide diviisi koosseisus Neveli all ja 1944.a. suvel võitles Narva rindel. Kui Saksa väed samal sügisel Eestist taandusid oli Karl Gailit Saaremaal, kuid tal õnnestus koos rühma kaaslastega väikeses laevas jõuda Ventspilsi. Edasi pääseti suurema põgenike ja haavatute laevale, mis pidi sõitma Danzigisse, kuid see laev sai merel torpeedo tabamuse ja uppus. Umbes viiest tuhandest laeval olnust pääses eluga vast 600. Berliinist viis tee edasi Neuhammerisse Sileesias, kus diviis formeeriti ümber. Tema rügemendi ülemaks sai Alfons Rebane, kelle eestvedamisel eesti üksus väljus Oppelni kotist ja alustas teekonda Lääneliitlaste suunas, kuid satuti sõja lõpul hoopis Tšehhi põrgusse ja 1945.a. mais umbes 40 km enne Ameerika vägedeni jõudmist jäi Karl Gailit Nõukogude sõjavangi. Edasi sattus ta Naltšiki laagrisse Põhja-Kaukaasias, kus püüdis mängida baltisakslast perekonnanimega Jensen, et kiiremini Nõukogude vangistusest välja ja Saksamaale pääseda. Mingi pealekaebamise tõttu esitati talle süüdistus kuulumisest nõukogude vastasesse organisatsiooni ning ta viidi üle Pjatigorski vanglasse. Seal otsustaski ka lõpetada enda kuulutamise baltisakslaseks (süüdistus pidi igal juhul kaasa tooma vähemalt 25-aastase vangistuse ükskõik kas eestlase või baltisakslasena) ja tunnistas, et ta on eestlane ning lühikeseks ajaks sattuski ta eeluurimise käigus Tallinna Patarei vanglasse. Lõpuks mõisteti 1948. a. talle karistuseks 25 aastat laagrivangistust. Esialgu oli Gailit vangistuses Komimaal metsatöödel, hiljem töötas ta Irkutski lähedal ühes vangilaagri tehases. Kohtus vangilaagri ajal siiski Irkutski oblastisse küüditatud onu Ernst Gailiti perega ja mitmeid kordi onutütre Elviga (rääkida tuli vene keeles). Vabanes vangistusest 1957.a. lõpul. Töötas Tallinna Ekskavaatoritehases, kuhu teda oli tööle kutsunud endine laagrikaaslane Artur Veisserik, kes oli saanud selle tehase peakonstruktoriks. Esialgu töötas Gailit ekskavaatorite katsetajana, siis meistrina ja hiljem osakonnajuhatajana. Pensionini tal osakonnajuhataja ametikohal töötada ei õnnestunud, sest kui ajalehe „Molodjož Estonii“ toimetuse algatusel Nõukogude võimud tahtsid 1972. aastal veebruaris 1944 toimunud (ning ebaõnnestunud) Punaarmee Mereküla dessandi paika mälestusmärki püstitada, selgus, et Karl Gailit oli sellest sündmusest Saksa sõjaväe kirjasaatjana juba kirjutanud. Seetõttu ei võimaldatud tal enam juhtival ametikohal töötada. Siiski jäi Gailit ekskavaatoritehasesse tööle kuni pensionini 1993. aastal. Laulva revolutsiooni aastatel ja peale Eesti taasiseseisvumist avaldas mitmeid mälestusi oma onust August Gailitist, noorusaegadest Nursis, sõjateest II maailmasõja ajal jms. Muuhulgas hoidis ühendust ka kaugemate sugulastega, sh Austria orelikunstniku Michael Gailitiga. Oli abielus Silvia Mere-Mihkelsoniga, Geni.com märgib partnerina ka Elina Maldre, kes oli tema kolleeg ekskavaatoritehases. Karl Gailit jun maeti Tallinna Metsakalmistule. Karl Gailitil on kaks järeltulijat:
Kaia-Kadri Gailit ja Tõnis Maldre
Anna-Rosalie Eliaser (1886-1957) otsesed järglased
Roman-Rein (Riku) Eliaser (1913-1953). Lõpetas Tallinna Westholmi Gümnaasiumi 1931.a. ja õppis Tartu Ülikoolis õigusteadust 1932-1937, lõpetas cum laude. 1943-1944 oli ajalehe Postimees välisuudiste osakonna toimetaja. Arreteeriti jaanuaris 1945. Suri 1953.a. vangilaagris Karaganda lähedal Kasahstanis järglasteta.
Agnia (Rutt) Eliaser (1914-1996). Õppis Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumis ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Küüditati 1941.a. (emaga Tomski oblastisse Tšainski rajoonis olevasse Makarevkasse, 1945 lubati Eestisse tagasi pöörduda, misjärel töötas õpetajana Tallinna 20. Keskkoolis ning Arve- ja Plaanindustehnikumis ning raamatupidajana). Uuesti küüditati ta 1949. aastal (seekord Krasnojarski kraisse Nazarovo rajooni). Lubati Eestisse tagasi 1956.a. Töötas peale Eestisse tagasitulekut Tallinnas raamatupidaja ja juriskonsuldina tekstiilivabrikus Punane Koit, kirjastuses Eesti NSV Kunst, Tallinna Pelgulinna Haigla naistenõuandlas, Eesti NSV Tervishoiuministeeriumi Apteekide Peavalitsuses jm. Sisuliselt kujunes ta sellel perioodil perekonna eri harude ühendajaks. Peale umbes kahekümne aastast loa ootamist emigreerus 1977. aastal õe Elga juurde Rootsis, kus töötas ajalehe Teataja korrektorina ja Eesti Kirjanike Kooperatiivi juhatuse liikmena ning kirjutas Rutt Eliaseri nime all kaks köidet mälestusi Siberis veedetud aastatest (Passita ja pajata 1985.a ja Üheksa ametit 1986.a). Ei abiellunud ega saanud järglasi.
Elga (Tipa) Eliaser (1920-2003). Ka tema õppis Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumis ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Saksa okupatsiooni ajal elas onu Karl Gailiti juures Nursis ja alates 1944.a. suvest teise oma onu kirjanik August Gailiti pere juures Tallinnas. Sealt emigreerus ta Haapsalu kaudu Rootsi, kus töötas ajakirjaniku ja reporterina. Ei abiellunud ega saanud järglasi.
Ernst-Adolf Gailit (16.02.1888-1972) otsesed järglased
Elvi Gailit (24.05.1931-01.01.1990). Sündis Nursis, kus käis ka koolis ning jätkas haridusteed Võru Keskkoolis. Ilmutas juba koolipõlves kunstniku andeid. Küüditati koos vanemate ja vennaga 1949. aastal Irkutski oblastisse. Asumisel olles astus Irkutski kunstikooli. Jäädvustas kogu küüditamise traagika ning ebainimlikkuse joonistuste sarjana „Suur reis“ hoolimata riskist sattuda päriselt vangilaagrisse. Peale vabanemist sai temast 1957.a. Tartu Kunstiinstituudi maalieriala üliõpilane. Jätkas õpinguid Tallinnas Eesti Riiklikus Kunsti Instituudis. Peale õpingute lõpetamist ei saanud ta aga surmani võimalust esineda oma maalide näitusega. Tema unistus tulla välja personaalnäitusega täitus alles peale ta surma. Elu ajal tuli tal leppida pedagoogi tööga. Olles Tallinna Pioneeride Palee järglase huvikeskuse Kullo maalilaagrite korraldaja korraldas 1970ndatel aastatel suvelaagreid ka Nursi veski läheduses. Maetud Viljandi Metsakalmistule. Ei abiellunud ega saanud lapsi.
Asta Gailit Kaska (1932-2007). Sündis Nursis ja käis samuti Nursi koolis, mille lõpetas 1947. aastal. Pääses juhuse läbi 1949.a. küüditamisest, sest teda ei olnud kodus, kui küüditajad ta vanemad ja õe ning venna kinni võtsid ja välja saatsid. Asta õppis ka kõrgkoolis (tõenäoliselt Tartu Ülikoolis), kuid tal ei lastud seda lõpetada päritolu tõttu. Sai tööd Viljandis, kuhu asuski elama (esialgu ühe Nursist pärit tuttava poole). Asta abiellus Tartu Ülikoolis õppinud ja 1940nendate aastate teises pooles Võru õpilaste vastupanuorganisatsioonides osalenud ja hiljem seda lähemalt uurinud Valev Kaskaga (1929-2012). (Tal oli oluline roll ka Nursi koolimajas oleva metsavendade toa rajamisel käesoleva sajandi esimesel kümnendil.) Valev Kaska kandis Venemaal 6-aastast vanglakaristust, kust vabanes 1953. aastal. Valev ja Asta abiellusid 1954. aastal. Elati Viljandis, kus Valev ja Asta ehitasid Uueveskile maja. Peale asumiselt tagasi pöördumist tulid Viljandisse elama ka Asta vanemad. Asta töötas Viljandis melioratsiooni alal (Viljandi Maaparandusvalitsuses). Tema mälestuskivi on Viljandi Metsakalmistule Ernst Gailiti perekonna platsil. Astal ja Valevil on kolm last:
Mati Kaska (1955). Kalle Kaska (1959) ja Kusta Kaska (1970)
Evald Gailit (1933-2010). Sündis samuti Nursis ja käis Nursi koolis, mille lõpetas 1948. aastal. Küüditati koos vanemate ja õega 1949.a. Pärast naasmist küüditamiselt astus Tallinna Polütehnikumi ja töötas Tallinnas elektrikuna. Abiellus Mae Aljas-Gailitiga (1938-2021). Maetud Raasiku Uuel kalmistul. Evald ja Mae Gailitil sündis kaks tütart:
Külli Gailit ja Piret Gailit
August-Georg Gailit jun (09.01.1891-05.11.1960) otsesed järglased
Aili-Viktoria (Aia) Gailit-Lindström (09.06.1933-14.11.2022). Sündis Tallinnas ja läks kooli Prantsuslütseumis. Põgenes koos ema ja tädiga Tallinnast 9.sept 1944.a. Rootsi, kaks nädalat hiljem jõudis tema isa August Gailit järele. Abiellus rootslasest arhitekti Pär Lindstömiga. (Lindström sündis 13.03.1934). Elasid Växjös. Aili Gailit töötas automatiseeritud raamatupidamise spetsialistina. Ailil ja Päril sündis kaks tütart:
Eva Lindström ja Anne Gailit
Peter Gailit (1821-1866). Oli pärit Asti (Burtnieki) järve ja Salatsi jõe äärest muistsest Metsepole maakonnast (täpsem sünnikoht sks.k. Baumhof). Tema isa nimi oli Mahrz (Mart?); sünd 1778, ning ta isa venna nimi oli Adam. Peteri ema nimi oli Marri sünd 1788. Peteril oli vend Tennis (Tõnis?) Gailith, sünd 1810, ning kolm õde. Peter Gailit abiellus Valmieras saksastunud hollandlannaga (Maria Martens, 1826-1908). 1850. aasta paiku tuldi elama Valka Posti tänavale. (Peteri poeg Karl Gailit sen näitas seda maja oma pojale Karl Gailit jun 1960ndatel aastatel, hoone asus Valka sauna, st praegu kohviku Jumis, lähedal ja oli siis küllaltki elamiskõlblik.) Peter Gailit oli elukutselt ehitusmeister (ettevõtja), jutlustas hernhuutlust, valdas liivi keelt. Suri suhteliselt noorelt (44 ja pool aastat) kopsupõletikku. Koduseks keeleks oli läti keel, kuid loeti ka saksakeelset kirjandust. Mõlemad (Peter ja Maria) maeti seoses Valga Teraviljasaaduste Kombinaadi ehitamisega 1965.a. likvideeritud Valga linna (saksa) kalmistule. Peteril ja Marial oli kolm poega:
August Gailit (sen) (1854-1914), Jakob Gailit (1858-1930?) ja Karl (Carl Ernst) Gailit (1865-1943).
August Gailit sen (4.01.1854-1914). Õppis Valga Landesgümnaasiumis. Peale isa surma õppis Riias ehitusmeistriks. Abiellus Lätis Palsmanes Agnes Stambergiga (sündinud Taheval 26.05.1854-1924). Agnese isa oli Reinhold Stamberg ja Agnese ema nimi oli Juula. Agnese vanema venna nimi oli Friedrich Joseph Stamberg (sünd Taheval 1847 surnud Valgas 1925), ta abiellus Mari Tammega (sünd 1859 Keenis surnud Valgas 1926, mõlemad on maetud Tallinna Rahumäe kalmistule. Friedrich Josephil oli esimesest abielust poeg Jaan (sünd Palsmanes 1882 surnud Tallinnas 1964), kes abiellus Emma Elisabeth Bormanniga (1889-1948), ning mõlemad on ka maetud Rahumäe kalmistule). Jaan ja Emma Stambergil oli kolm last: Voldemar Stamberg (kes abiellus Hilda Rosalie Prannega, 1910-1988, ning neil oli kaks last Linna Stamberg, 1939-1992 ning veel üks privaatne laps, kellel on kaks järeltulijat perekonna nimedega Tepand ja Stamberg), Arnold Stamberg, 1914-1943, ning Vilma Stamberg, sünd 1917. August sen ja Agnes Gailit on maetud Laatre I kalmistule. Esialgu elasid August sen ja Agnes Gailit tänapäeva Põhja-Lätis, kuid 1889. aastal kolis August Gailit sen koos perega krahv Bergi kutsel Sangaste lossi maadele ja elama asutigi Kuiksillale ning August sen asus tööle Sangaste lossi abihoonete ehitamisel. 1895.a. (?) koliti Laatresse, kuid tütar Anna tegevuse tõttu 1905.a. sündmuste käigus ütles Laatre mõisnik korteri üles, mistõttu pere leidis uue kodu Tsirguliinas (ilmselt endiselt omati ka Peter Gailiti maja Valgas Posti tänaval, sest Agnes müüs selle alles peale oma abikaasa Augusti sen surma 1914.a.). Peale Sangaste töötas August sen ka ehitustöödel Tahevas, Korijärvel, Otepääl, Koikkülas ning Lätimaal. August Gailit sen oskas päris palju keeli (eesti, läti, vene, saksa, ladina, liivi keeles teadis siiski vaid üksikuid sõnu) ja oli väga suur ajakirjanduse ning kirjandusteoste lugeja. August sen ja Agnes Gailitil oli viis last:
Pauline-Ottilie (1879-1942), Karl Jakob sen (1881-1966), Anna-Rosalie (1885-1957), Ernst-Adolf (1888-1972) ja kirjanik August-Georg jun (1891-1960). Nendega kasvas koos ka Agnese vennapoeg Jaan (Stamberg)
Jakob Gailit (1858-1930). Elas Valgas ja töötas nagu ta isagi ehitusalal. Oli Nursi veski omaniku Karl Gailit sen ristiisa. Jakob abiellus Matilde Mihkelsoniga sünd 1854 Luhdes (Lugažis, tänapäeval Läti-Valka). Neil oli poeg Carl Constantin (sünd 1885 Valgas), kes jäi Vene revolutsioonide ja kodusõdade käigus 1919 Läti (punases?) kütipolgus teadmata kadunuks, ning tütar Emma Antonie (sünd 1889.a. Valgas), kes abiellus eestistunud vedurijuhi Mjäsnikoviga. Mjäsnikovide poeg Vladimir suri Saksa okupatsiooni ajal 1943.a. 22-aastaselt Valgas tuberkuloosi, ning end eestlasena tundnud tütar Ira (sünd 1921) lahkus 1944.a. Eestist ja sattus elama Austraaliasse, kus abiellus inglasega ja sai perekonnanimeks Hall. Suri Austraalias 1996.a. Iral sündis tütar Rachel Hall.
Karl (Carl Ernst) Gailit (1865-1943). Sündis Valgas, hiljem elas Riias. Oli raudteeametnik. Abiellus sakslannaga (Frederike Alma Johanna Reimers). Ise tundis end lätlasena. Tal oli kaks tütart Edith (sünd 1893 Riias surnud Stuttgartis) ja Irma (sünd 1895 Riias surnud Maini äärses Frankfurdis), kes mõlemad töötasid Riias õpetajatena saksa koolides, ning poeg Kurt Theodor Rudolf Gailit (sünd 1909 Riias surnud 1988 Maini äärses Frankfurdis). 1939. aasta baltisakslaste ümberasumise käigus lahkusid Carl Ernsti naine ja lapsed Suursaksamaale, kuid Carl Ernst ise jäi Riiga, kus ta suri 1943. aastal. Kurtil, kes oli abielus austerlannaga (Ingeborg Maria Leudorf, sünd Viinis 1924 suri 2001 Maini äärses Frankfurdis), sündis 1957. aastal poeg Michael, kellest sai orelikunstnik ja kes abiellus Doris Ramtschiga. Michael Gailiti olemasolu avastas kirjanik August Gailiti tütar Aili, kui külastas Viini ja nägi tema nimega kontserdi afišši. Michael külastas 1995. aastal Tallinnas viibides Karl jun Gailitit. Michael Gailitil on kaks poega Axel Andreas Gailit (1991) ja Paul Erich Gailit (1993).
August Gailit sen (1854-1914) otsesed järeltulijad
Pauline (Paula) Ottilie Sapas (1879-1942) – mõnes kohas on küll eesnimeks Pauline Wilhelmine. Sündis Lätis Palsmanes. Abikaasa Juhan Auli (1880-1950) peale nimede eestistamist. Pauline abikaasana on andmetes märgitud advokaat Johan Sapas (ilmselt siiski sama isik), pärit Viljandimaalt Orjatust, töötas konsulina Eesti saatkonnas Londonis 1919-1921, surnud Tallinnas 1950. Pauline elas juba enne I maailmasõda Tartus ja õppis Rostovtsevi eraülikoolis ning töötas haiglas majandus(vanem)õena. Suri II maailmasõja ajal evakuatsioonis Volga ääres 1942. Lapsed:
Agnes (Agi) Kerge (1910-1987), Leonida (Lonni) Sapas (1911-1999 või 2000 Aucklandis Uus-Meremaal) ja Veronika (Vegi) Kruus (1914-1990).
Karl Jakob Gailit sen (1881-1966). Sünnikoht Palsmane Lätis. Elementaarkool Valgas. 1895.a. (?) läks Riiga Hassermani (mõnedes dokumentides on ka perekonnanimeks märgitud Heisserman) ehitusfirmasse ametit õppima. Samal ajal õppis õhtuti tehnikumis, peale selle lõpetamist sai Hassermani puidutööde osakonna juhatajaks. Osales I maailmasõjas (kus teda autasustati Georgi risti ja aumõõgaga) ja Vabadussõjas. Abielus Cesvainest pärit sõbra õe Karline Gailitiga (1888-1977) neiupõlvenimi Galeja. Peale Vabadussõda saab koos vend Ernstiga ja õemehe Rein Eliaseri toetusel 1920.a. riigistatud Vastse-Nursi veski rentnikuks. 1923.a. on sealse villatööstuse valdajaks märgitud Ernst Gailit ning jahu- ja saetööstuse valdajaks Karl Gailit, samad isikud on võtnud 1926/27.a. VII (osadel andmetel VIII) järgu tööstuspatendid ning omandasid ostu teel veski 1932. aastal. 1930ndatel ja 1940ndate aastate alguses muutub Nursi veski Gailitite perekonna suviste kokkusaamiste kohaks. Saksa okupatsiooni ajal oli Karl Gailit sen muuhulgas ka Võrumaa möldrite ühisuse sekretär. Peale II maailmasõja vapustusi 03.01.1947 andis Karl Gailit veski üle Võru Linnukasvatuse Ühistule (esimees Jaan Udras, kes hiljem sattus Nõukogude võimudega vastuollu ja varjas ennast aastaid illegaalselt Pärnus) kirja pandud põhjendusega, et ühistu suudab veskit paremini majandada. Villatööstust ei saanud Karl Gailit üle anda, sest see kuulus ta vennale Ernst Gailitile. Jääb esialgu oma veskisse ajutiseks juhatajaks. Kuna ta teab, et ta perekond on loetud kulaklikuks majapidamiseks, esitab peale veski üleandmist Kasaritsa vallale taotluse enda pere kustutamisest kulaklike majapidamiste nimekirjast. Vallavolikogu nõustub, kuid Võru maakonna valitsus sellega ei nõustu, millest antakse teada Gailitile kirjaga detsembrist 1947. Gailit hakkab ennast varjama. 1948. aastal veski asemel „komsomoli lööktöö objektina“ loodud hüdroelektrijaama avamisel ta osales. (Kohalike mälestuste järgi olnud peamisteks hüdroelektrijaama ehitajateks siiski leerilapsed, keda vähemalt kolme nädala jooksul igapäevaselt veoauto kastis Rõugest Nurssi ja sealt tagasi sõidutati.) 1949. aasta küüditamisel aitasid veski töötajad Leida ja Osvald Viss tal pääseda. Karl Gailit ja ta abikaasa Karline asusid elama Valga linna aadressile Rahu tänav 8 (Selle maja omanikuks oli Gustav Saarva, kes samuti oli Nursist pärit või vähemalt Nursiga seotud). Karl Gailit sen sai tööd Valga Raudteehaiglas remondimehena, kuid legaliseeris oma asukoha selle maja aadressil alles 1952. aastal (majaraamatu sissekanne siiski aastast 1950). Karl Gailit sen elas Valgas surmani 1966. aastal ning tema ja Karline Gailiti põrmud puhkavad Valga Metsa tn (Priimetsa) kalmistul. Karl sen ja Karline Gailitil oli üks laps, poeg:
Karl Gailit jun (1922-1998).
Anna-Rosalie Eliaser (1886-1957). Sündis Cesises Lätis (Võnnu). Tema tegevus 1905. aastal oli põhjuseks, miks August sen Gailitile öeldi üles elukoht Laatres. Nagu ta vanem õdegi töötas Anna enne I maailmasõda Tartus meditsiini vallas ning õppis Rostovtsevi eraülikoolis arstiteadust. Abiellus 1911 või 1912 Rein Eliaseriga. Anna abikaasa Rein Eliaser (28.05.1885-14.10.1941), kes sündis Sangaste vallas, oli advokaat Tallinnas 1910-1939 ja võttis osa Tartu rahu läbirääkimistest olles Eesti delegatsiooni asjaajaja-sekretär, Eesti Vabariigi ajal oli ta ka Riigikogu IV ja V koosseisu liige ning Riigikohtu tsiviilkolleegiumi liige (1939-1940), suri Sevurallag (Sosva) NKVD karistuslaagris Sverdlovski oblastis. Perekond elas Tallinnas Draamateatri vastas Elias Saarineni projekteeritud majas, kuid omati kinnisvara ka Tõnismäel ja Nõmmel, lisaks oli neil suvekodu Pirita-Kosel, kuhu koliti alaliselt elama 1938. aastal. Anna ja vanema õe Paulina pered armastasid suvesid samuti Nursis veeta kuni Karl ja Ernst seal veskit pidasid. 1941. aastal küüditati koos tütre (Rutt) Agniaga Siberisse, kuid lubati Eestisse tagasi pöörduda 1945. aastal. 1949. aastal küüditati uuesti ning vabastati 1956. aastal. Maetud Tallinna Metsakalmistule. Anna-Rosalie ja Rein Eliaseril oli kolm last:
Roman-Rein Eliaser (1913-1953), Agnia (Rutt) Eliaser (1914-1996) ja Elga Eliaser (1920-2003).
Ernst Adolf Gailit (16.02.1888-1972). Mõningatel andmetel on tema eesnimi toodud kujul Ernst Adalbert. Sündis Valga kreisis Rankas, mis tänapäeval jääb Lätisse. Käis elementaarkoolis Valgas, õppis vanema venna eeskujul Riias Hassermanni juures puutöömeistriks. Tegi läbi I maailmasõja (oli Vene sõjaväes 1915-18) ja Vabadussõja peale mida hakkas vend Karliga Nursis veskit pidama, vt ka analoogset Karl Jakob sen Gailiti käekäiku 1920-1947. Abiellus Nursis kohaliku Erna Nanoga (ka Nanno) (1898-1990). 1947.a. peale Nursi veski ülevõtmist Võru Linnukasvatuse ühistu poolt jäi Ernst veskisse lihttööliseks. Ta küüditati koos perega 1949. aastal Siberisse Irkutski oblastisse (elati Angarski linnaringkonna Savvatejevka külanõukogus). Küüditamisest pääses juhuslikult tütar Asta, sest teda ei olnud küüditamise ajal kodus. Ernst Gailit vabanes 1956. aastal, misjärel tuldi Eestisse tagasi. Ernst ja Erna otsustasid minna elama Viljandisse, kus juba elas nende Eestisse jäänud tütar Asta. Viljandis ehitas Ernst endale ja perele maja. Ernst ja Erna Gailit on maetud Viljandi Metsakalmistule oma perekonna hauaplatsile. Ernstil ja Ernal oli kolm last:
Elvi Gailit (1931-1990), Asta Kaska (1932-2007) ja Evald Gailit (1933-2010).
August Georg Gailit jun (09.01.1891-05.11.1960). Sündis Kuiksilla talus. Kasvas üles Laatre mõisas ning ka Tsirguliinas. Alates 1899.a. õppis Valgas läti kihelkonna ja linnakoolis, aastatel 1905-1907 Tartu linnakoolis. Seejärel õppis ta vendade eeskujul Riias Hassermanni juures ametit, kuid alustas ka koostööd läti ajakirjandusega. Oli suurel määral iseõppija, kuigi käis koos õdede Anna ja Paulinega Rostovtsevi eraülikoolis arstiteaduse loengutel. Aastatel 1911-1914 töötas ajakirjanikuna Lätis, alates 1916. aastast töötas Tallinna Teataja toimetuses ja 1917-1918 Postimehe toimetuses. Sel ajal tegutses aktiivselt ka kirjanduslikus Siuru rühmituses. Võttis osa Vabadussõjast sõjaväeametnikuna ja sõjakirjasaatjana. Aastatel 1922-1924 elas Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias (mistõttu ta oma ema matustel ei viibinud) ning seejärel tegutses kutselise kirjanikuna Tartus, hiljem Tallinnas. Aastatel 1932-1934 oli Vanemuise teatri direktor. August Gailit abiellus 1932. aastal operetinäitlejanna Elvi (Elvy) Vaher-Nanderiga (1898-1981). Kui Augusti vennad pidasid Nursi veskit, veetis seal sageli suviti aega. Karl Gailit jun väidab, et August veetis Nursis kogu suve 1942. ja 1943. aastal ning juulikuu 1944. aastal. 9. septembril kasutasid August Gailiti naine ja tütar ning õetütar Elga Eliaser võimalust sõita Haapsalu kaudu Rootsi. Ise võttis Gailit põgenemistee Rootsi ette kirjanikust kolleegi August Mälgu initsiatiivil tõenäoliselt viimasel võimalusel Tallinnast umbes 2 nädalat hiljem. Nad jõudsid koos Rootsi Lidingöle Stockholmi lähedal ning olid Eriksdali põgenikelaagris jõuludeni. August Gailiti viimaseks koduks peale pagulaslaagrit sai Ormesta mõis Örebro lähedal. Oli 1945. aastast Välismaise Eesti Kirjanike Liidu liige. August Gailit suri 1960. aastal maksavähi tõttu ja tema tuhastatud põrm maeti Örebro põhjakalmistule. August ja Elvi Gailitil oli üks laps:
Aili Gailit-Lindström (1933-2022).
Pauline-Ottilie Sapas (1879-1942) otsesed järeltulijad
Leonida (Lonni) Sapas (1911-1999 või 2000 Aucklandis Uus-Meremaal). Õppis Lenderi tütarlaste koolis. Teadaolevalt õppis Tartu Ülikooli rohuteaduskonnas. Ei abiellunud kunagi, ei ole järglasi.
Agnes (Agi) Sapas-Kerge (1910-1987). Abikaasa Karl-Otto Kerge (1903-1940), hea sõber Eduard Riisna, algselt Riismann (1898-1990 Toronto). Sündis Tartus, käis koolis Tallinnas Lenderi Tütarlastekoolis, õppis Tartu Ülikoolis, kuid õpingud jäid pooleli. Enne sõda töötas Maapangas ja peale sõda samuti seal, kuid nimetuseks oli siis Põllumajanduspank. Hiljem töötas Eesti Riiklikus Kirjastuses (pärastine Eesti Raamat) toimetaja ja tõlkijana. Maetud Pärnamäe kalmistule. Agnes Kergel oli kolm poega:
Rein-Otto, Ago-Endrik Kerge (1939-2021) ja Viktor
Veronika (Vegi) Sapas-Kruus (15.02.1914-20.06.1990). 1933.a. lõpetas Elfride Lenderi Eragümnaasiumi ja 1935.a. astus Tartu Ülikooli, kus õppis esialgu õigusteadust ning ajalugu. Abiellus 1939. aastal Ilmar Kruusiga (1913-1942). Peale 1940.a. juunisündmusi töötas ajalehes Rahva Hääl. Evakueeriti Venemaale Punaarmee taandumisel Eestist esialgu Volga äärde. 1943. aastal jätkas ajakirjanduslikku tegevust Moskvas ja hiljem Leningradis. Naases Eestisse 1945.a. alguses ja oli ajakirja Nõukogude Naine peatoimetaja 1945-1950 (esimesed kaks aastat oli selle nimi siiski Eesti Naine). EK(b)P VIII pleenumi järgse kodanlike natsionalistide vastase repressiivse kampaania käigus kaotas töö kuid jätkas tegevust tõlkijana. Eestiaegsete haritlaste vastase kampaania jahtumisel sai ta tööd kunstide valitsuse teatrite osakonnas. 1961.a. alustas ta tööd Eesti Raadio kuuldemängude toimetajana ja 1972. aastast sai ta Eesti Televisiooni telelavastuste toimetajaks. Siirdus pensionile 1979.a. On maetud Tallinna Metsakalmistule. Veronika Kruusil oli kaks tütart Anne (kes elas vaid kümnekuuseks) ja Terje Põder.
Karl Jakob Gailit sen (1881-1966) järglased
Karl Gailit jun (3.10.1922-23.07.1998). Sündis Nursis, kui ta isa pidas seal vesiveskit. Käis Nursi koolis, mille lõpetas 1935. aastal. Sama aasta sügisest jätkas õpinguid Tallinna Reaalkoolis elades oma tädi Anna Eliaseri perekonna juures. Tal oli nägemispuue, mistõttu pidi ta kandma prille -12. 1942.a. astus Tartu Ülikooli majandusteaduskonda, kuid võeti pooleteist semestri pärast Saksa sõjaväkke sõjakirjasaatjaks, millele aitas kaasa August Gailit oma sõbra Tammeri kaudu. Eesti diviisi lehe „Varemeist tõuseb kättemaks“ kaudu sai ka laiemalt tuntuks. Peale väljaõpet Berliinis oli 1943.a. sügisel rindel Leningradi all, kus sai haavata. Seejärel oli eestlaste 20. SS grenaderide diviisi koosseisus Neveli all ja 1944.a. suvel võitles Narva rindel. Kui Saksa väed samal sügisel Eestist taandusid oli Karl Gailit Saaremaal, kuid tal õnnestus koos rühma kaaslastega väikeses laevas jõuda Ventspilsi. Edasi pääseti suurema põgenike ja haavatute laevale, mis pidi sõitma Danzigisse, kuid see laev sai merel torpeedo tabamuse ja uppus. Umbes viiest tuhandest laeval olnust pääses eluga vast 600. Berliinist viis tee edasi Neuhammerisse Sileesias, kus diviis formeeriti ümber. Tema rügemendi ülemaks sai Alfons Rebane, kelle eestvedamisel eesti üksus väljus Oppelni kotist ja alustas teekonda Lääneliitlaste suunas, kuid satuti sõja lõpul hoopis Tšehhi põrgusse ja 1945.a. mais umbes 40 km enne Ameerika vägedeni jõudmist jäi Karl Gailit Nõukogude sõjavangi. Edasi sattus ta Naltšiki laagrisse Põhja-Kaukaasias, kus püüdis mängida baltisakslast perekonnanimega Jensen, et kiiremini Nõukogude vangistusest välja ja Saksamaale pääseda. Mingi pealekaebamise tõttu esitati talle süüdistus kuulumisest nõukogude vastasesse organisatsiooni ning ta viidi üle Pjatigorski vanglasse. Seal otsustaski ka lõpetada enda kuulutamise baltisakslaseks (süüdistus pidi igal juhul kaasa tooma vähemalt 25-aastase vangistuse ükskõik kas eestlase või baltisakslasena) ja tunnistas, et ta on eestlane ning lühikeseks ajaks sattuski ta eeluurimise käigus Tallinna Patarei vanglasse. Lõpuks mõisteti 1948. a. talle karistuseks 25 aastat laagrivangistust. Esialgu oli Gailit vangistuses Komimaal metsatöödel, hiljem töötas ta Irkutski lähedal ühes vangilaagri tehases. Kohtus vangilaagri ajal siiski Irkutski oblastisse küüditatud onu Ernst Gailiti perega ja mitmeid kordi onutütre Elviga (rääkida tuli vene keeles). Vabanes vangistusest 1957.a. lõpul. Töötas Tallinna Ekskavaatoritehases, kuhu teda oli tööle kutsunud endine laagrikaaslane Artur Veisserik, kes oli saanud selle tehase peakonstruktoriks. Esialgu töötas Gailit ekskavaatorite katsetajana, siis meistrina ja hiljem osakonnajuhatajana. Pensionini tal osakonnajuhataja ametikohal töötada ei õnnestunud, sest kui ajalehe „Molodjož Estonii“ toimetuse algatusel Nõukogude võimud tahtsid 1972. aastal veebruaris 1944 toimunud (ning ebaõnnestunud) Punaarmee Mereküla dessandi paika mälestusmärki püstitada, selgus, et Karl Gailit oli sellest sündmusest Saksa sõjaväe kirjasaatjana juba kirjutanud. Seetõttu ei võimaldatud tal enam juhtival ametikohal töötada. Siiski jäi Gailit ekskavaatoritehasesse tööle kuni pensionini 1993. aastal. Laulva revolutsiooni aastatel ja peale Eesti taasiseseisvumist avaldas mitmeid mälestusi oma onust August Gailitist, noorusaegadest Nursis, sõjateest II maailmasõja ajal jms. Muuhulgas hoidis ühendust ka kaugemate sugulastega, sh Austria orelikunstniku Michael Gailitiga. Oli abielus Silvia Mere-Mihkelsoniga, Geni.com märgib partnerina ka Elina Maldre, kes oli tema kolleeg ekskavaatoritehases. Karl Gailit jun maeti Tallinna Metsakalmistule. Karl Gailitil on kaks järeltulijat:
Kaia-Kadri Gailit ja Tõnis Maldre
Anna-Rosalie Eliaser (1886-1957) otsesed järglased
Roman-Rein (Riku) Eliaser (1913-1953). Lõpetas Tallinna Westholmi Gümnaasiumi 1931.a. ja õppis Tartu Ülikoolis õigusteadust 1932-1937, lõpetas cum laude. 1943-1944 oli ajalehe Postimees välisuudiste osakonna toimetaja. Arreteeriti jaanuaris 1945. Suri 1953.a. vangilaagris Karaganda lähedal Kasahstanis järglasteta.
Agnia (Rutt) Eliaser (1914-1996). Õppis Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumis ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Küüditati 1941.a. (emaga Tomski oblastisse Tšainski rajoonis olevasse Makarevkasse, 1945 lubati Eestisse tagasi pöörduda, misjärel töötas õpetajana Tallinna 20. Keskkoolis ning Arve- ja Plaanindustehnikumis ning raamatupidajana). Uuesti küüditati ta 1949. aastal (seekord Krasnojarski kraisse Nazarovo rajooni). Lubati Eestisse tagasi 1956.a. Töötas peale Eestisse tagasitulekut Tallinnas raamatupidaja ja juriskonsuldina tekstiilivabrikus Punane Koit, kirjastuses Eesti NSV Kunst, Tallinna Pelgulinna Haigla naistenõuandlas, Eesti NSV Tervishoiuministeeriumi Apteekide Peavalitsuses jm. Sisuliselt kujunes ta sellel perioodil perekonna eri harude ühendajaks. Peale umbes kahekümne aastast loa ootamist emigreerus 1977. aastal õe Elga juurde Rootsis, kus töötas ajalehe Teataja korrektorina ja Eesti Kirjanike Kooperatiivi juhatuse liikmena ning kirjutas Rutt Eliaseri nime all kaks köidet mälestusi Siberis veedetud aastatest (Passita ja pajata 1985.a ja Üheksa ametit 1986.a). Ei abiellunud ega saanud järglasi.
Elga (Tipa) Eliaser (1920-2003). Ka tema õppis Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumis ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Saksa okupatsiooni ajal elas onu Karl Gailiti juures Nursis ja alates 1944.a. suvest teise oma onu kirjanik August Gailiti pere juures Tallinnas. Sealt emigreerus ta Haapsalu kaudu Rootsi, kus töötas ajakirjaniku ja reporterina. Ei abiellunud ega saanud järglasi.
Ernst-Adolf Gailit (16.02.1888-1972) otsesed järglased
Elvi Gailit (24.05.1931-01.01.1990). Sündis Nursis, kus käis ka koolis ning jätkas haridusteed Võru Keskkoolis. Ilmutas juba koolipõlves kunstniku andeid. Küüditati koos vanemate ja vennaga 1949. aastal Irkutski oblastisse. Asumisel olles astus Irkutski kunstikooli. Jäädvustas kogu küüditamise traagika ning ebainimlikkuse joonistuste sarjana „Suur reis“ hoolimata riskist sattuda päriselt vangilaagrisse. Peale vabanemist sai temast 1957.a. Tartu Kunstiinstituudi maalieriala üliõpilane. Jätkas õpinguid Tallinnas Eesti Riiklikus Kunsti Instituudis. Peale õpingute lõpetamist ei saanud ta aga surmani võimalust esineda oma maalide näitusega. Tema unistus tulla välja personaalnäitusega täitus alles peale ta surma. Elu ajal tuli tal leppida pedagoogi tööga. Olles Tallinna Pioneeride Palee järglase huvikeskuse Kullo maalilaagrite korraldaja korraldas 1970ndatel aastatel suvelaagreid ka Nursi veski läheduses. Maetud Viljandi Metsakalmistule. Ei abiellunud ega saanud lapsi.
Asta Gailit Kaska (1932-2007). Sündis Nursis ja käis samuti Nursi koolis, mille lõpetas 1947. aastal. Pääses juhuse läbi 1949.a. küüditamisest, sest teda ei olnud kodus, kui küüditajad ta vanemad ja õe ning venna kinni võtsid ja välja saatsid. Asta õppis ka kõrgkoolis (tõenäoliselt Tartu Ülikoolis), kuid tal ei lastud seda lõpetada päritolu tõttu. Sai tööd Viljandis, kuhu asuski elama (esialgu ühe Nursist pärit tuttava poole). Asta abiellus Tartu Ülikoolis õppinud ja 1940nendate aastate teises pooles Võru õpilaste vastupanuorganisatsioonides osalenud ja hiljem seda lähemalt uurinud Valev Kaskaga (1929-2012). (Tal oli oluline roll ka Nursi koolimajas oleva metsavendade toa rajamisel käesoleva sajandi esimesel kümnendil.) Valev Kaska kandis Venemaal 6-aastast vanglakaristust, kust vabanes 1953. aastal. Valev ja Asta abiellusid 1954. aastal. Elati Viljandis, kus Valev ja Asta ehitasid Uueveskile maja. Peale asumiselt tagasi pöördumist tulid Viljandisse elama ka Asta vanemad. Asta töötas Viljandis melioratsiooni alal (Viljandi Maaparandusvalitsuses). Tema mälestuskivi on Viljandi Metsakalmistule Ernst Gailiti perekonna platsil. Astal ja Valevil on kolm last:
Mati Kaska (1955). Kalle Kaska (1959) ja Kusta Kaska (1970)
Evald Gailit (1933-2010). Sündis samuti Nursis ja käis Nursi koolis, mille lõpetas 1948. aastal. Küüditati koos vanemate ja õega 1949.a. Pärast naasmist küüditamiselt astus Tallinna Polütehnikumi ja töötas Tallinnas elektrikuna. Abiellus Mae Aljas-Gailitiga (1938-2021). Maetud Raasiku Uuel kalmistul. Evald ja Mae Gailitil sündis kaks tütart:
Külli Gailit ja Piret Gailit
August-Georg Gailit jun (09.01.1891-05.11.1960) otsesed järglased
Aili-Viktoria (Aia) Gailit-Lindström (09.06.1933-14.11.2022). Sündis Tallinnas ja läks kooli Prantsuslütseumis. Põgenes koos ema ja tädiga Tallinnast 9.sept 1944.a. Rootsi, kaks nädalat hiljem jõudis tema isa August Gailit järele. Abiellus rootslasest arhitekti Pär Lindstömiga. (Lindström sündis 13.03.1934). Elasid Växjös. Aili Gailit töötas automatiseeritud raamatupidamise spetsialistina. Ailil ja Päril sündis kaks tütart:
Eva Lindström ja Anne Gailit
