Edasi nr 236 (12 363)
13. oktoober 1990
August Gailiti tütar
Kui Kirjandusmuuseumi väike, kuid vahel natuke ka vastutav ametnik (külaliste vastuvõtmise alal) M. K. eelmisel teisipäeva hommikul tööpostile jõudis, olid välismaalased – suurepärase rühiga daam Rootsimaalt ja teda saatvad kaks härrat – juba kohale jõudnud. Esitlemise ajal sai kõik selgeks: proua Aili Gaili-Lindström oma abikaasa hr. Lindströmiga ja onupoja hr. Gailitiga olid ringreisil mööda Eestimaad sisse astunud majja, kus teadsid alal hoitavat nii mõndagi kirjanik August Gailiti (külaliste jaoks siis, nagu selgus, isa, äia ja onu) järelejäänud pabereist. Nad soovisid nüüd mõnd käsikirja ning fotot oma silmaga vaadata, soostudes vastutasuks vastama mõnele küsimusele. Et hr. Lindström õige pea lähemad sugulased kartoteegikaste uudistama jättis ja ise Toomemäe suunas sammus, läks edasine vestlus üle selgele eesti keelele, mistõttu meil seda M.K poolt ülestähendatud kujul ka lugejale võimalik vahendada on.
Pr. G.-L: Mul on meeles, kui väikselt isa kirjutas, ta käekiri oli palju pisem kui see harilik kirjutusmasina kiri ja tegelikult mind äkki huvitaks, kuidas see käekiri on muutunud võrreldes sellega, mida mina mäletan viimastest aastatest. See on siis ju oma viiskümmend aastat.
M.K: Siis võiksime vahest vaadata midagi „Siuru“ ajast, nii 17. aastast?
Hr. G: See ei ole vist veel päris iseloomulik, huvitav oleks mõni käsikiri, sest August kirjutas alati kindla formaadiga blokki, see oli pressitud paber ja ta ei kirjutanud mitte selle laia kirjutamiseks mõeldud rea peale, vaid kitsa peale, mis ridade vahele oleks pidanud jääma. Vot, „Karge mere“ käsikiri peaks andma õige pildi.
Mis puudutab veel käsikirju, ma ei tea, kas on üldtuntud fakt, et „Isade maa“ käsikiri varastati kirjastusest ära, juba pärast trükkimist küll. Kuivõrd kirjastus oli väga huvitatud, ma ei mäleta, oli see 36 või 37, siis kirjastuse mehed olid põlvili maas, et kirjutada uus käsikiri. Ja nad maksid hästi soliidse summa, kui ma väga ei eksi, siis ole see kuskil 50 või 60 tuhat, ehk keskmise palgaga inimese nelja kuni kuue kuu palk.
Pr. G.-L: Ja ta kirjutas selle käsitsi oma raamatust uuesti ümber? Helde halastus!
Hr. G: Ta ei tahtnud seda küll teha, punnimine selle ümber käis oma pool aastat.
M.K: Nii kaua kui nüüd käiskirju tuuakse … Kas te tulite praegu … õieti mille pärast Eestisse?
Pr. G.-L: Tegelikult... Mu mees teeb praegu raamatut Balti riikidest, sellest saab selline käsiraamat rootslastele, natuke ajalugu jne. Sellepärast ta ajab siin ringi nii suure hoolega. Õieti ühed tuttavad kellel proua õde on leedulasega abielus, hakkasid tegema ärireise Leedusse, kui siin hakkas olema võimalik sõita ja äkki, see oli märtsi kuus, oli neil kohti üle ja siis rääkisid augu pähe, et tulge teie ka kaasa ja siis läksimegi. Mu mees on ju väga korralik ja ta peab alati enne korralikult lugema, kui kuskile sõidab. Kuid ühtegi sellist raamatut ei olnud, nagu tal vaja oli, ja siis ta otsustaski, et kirjutab ise. Siis sõitsimegi nädal aega Leedut pidi ringi ja nüüd oleme just alustanud nädalat aega Eestit pidi.
M.K: See on siis rootsikeelne raamat Rootsi publikule?
Pr. G.-L: Jaa, sest nagu ta ise seda väljendab, on nii, et kui üks rootslane otsustab, et sõidab näiteks Marokosse, siis ta saab väga hästi aru, et see on üks teistpidi kultuur ja teistpidi elamine. Aga üks maa, mis on naaber, kus on nii palju rootslasi käinud, enne sõda käisid nad ju näiteks Pärnu rannas suvitamas, neile peab selgitama, et see on siiski ka teistsugune kui oma maa.
M.K: Ega raamatut kirjutamine teie abikaasa põhitegevus ole?
Pr. G.-L: Ei ole. Nagu ta ise ütleb, on ta koolitamise poolest arhitekt ja elukutseline bürokraat. Ta oli maakonna peaarhitekt, aga nüüd ta selgitab külade ja linnade plaaniametitele, Rootsis on uus ehitus ja plaan seadus, kuidas see nüüd käib ja mis punktid on muutunud. Ja siis tal äkki jäigi aega üle.
M.K: Siin need käsikirjad siis nüüd ongi.
Pr. G.-L: Aga näe, ongi ju tükk maad väiksem, kui harilik kirjutusmasina kiri. Nüüd peaks üks silmadega inimene ära lugema, mitu tähte ta rea peale paneb.
Hr. G: (asub lugema) Sada üks.
Pr. G.-L: See on siis … seitse tähte sentimeetri peale! Jaa, aga ka Rootsis oli papi käekiri selline, et nad võisid selle anda rootslasest ladujale ja see ladus sealt otse ära … Oi, see on kellele? Severjaninile? See on vene keeles, ära mulle seda näita.
M.K: Kas neist pabereist, mis isal Tallinnas Kaupmehe tänava korterisse maha jäid, pole perekonnal midagi teada?
Pr. G.-L: Minul küll mitte. MA olin 11-aastane, kui me Eestist lahkusime, me läksime emaga varem kui isa, laevaga Haapsalust. Ma mäletan, kuidas me tänavat pidi läksime ja papi seisis akna peal ja vaatas meile järele. Selle laeva nimi oli „Juhan“. Minu ema mingisugune vanavanaema oli rootslane ja et kirikupabereid ju enam ei olnud, siis vähendati seda generatsioonide arvu seal, nii et e läksime nende rootsi päritolu inimeste laevaga. Mul on sealt Kaupmehe tänavalt veel meeles, seal värviti suvel põrandaid ja kui me sügisel maalt tagasi tulime, siis minu suur karu istus kapi all põrandal ja ma läksin teda sealt võtma ja ta oli istmikku pidi kinni selle värvi sees. Ja siis seal vasel karul ei jäänud mitte nii palju karvu alles. See oli sama karu, mis Eliaserite tütardel oli olnud. Perekonnalugu räägib, et papi, kui selle karu sai sealt minu jaoks, siis tuli koju läbi kunstnike kohviku ja pani selle karu nii kauaks garderoobi leti peale, kui ise kohvikus oli. Kui rahvas tuli ja vaatas, kelle karu see on, siis arvati kohe, et kellegi teise kui Gailiti oma see olla ei saa. Minu jaoks oli see kõige suurem õnnetus, et ma seda karu Rootsi kaasa ei saanud, kuigi ta selleks ajaks oli juba peaaegu siledaks kulunud.
M.K: Mis siis veel Eestimaa ringreisil ees seisab?
Hr. G: Homme sõidame siit Valga poole, siis läbi Võru, Viljandi ja Pärnu laupäevaks Saaremaale, pühapäeval Haapsalu, esmaspäeval Narva ja Sillamäe ja teisipäeval sõidavad nad tagasi Rootsi. Mina olen ise aga Tallinna mees.
M.K: !?
Vahendas
Margus Lossimets
13. oktoober 1990
August Gailiti tütar
Kui Kirjandusmuuseumi väike, kuid vahel natuke ka vastutav ametnik (külaliste vastuvõtmise alal) M. K. eelmisel teisipäeva hommikul tööpostile jõudis, olid välismaalased – suurepärase rühiga daam Rootsimaalt ja teda saatvad kaks härrat – juba kohale jõudnud. Esitlemise ajal sai kõik selgeks: proua Aili Gaili-Lindström oma abikaasa hr. Lindströmiga ja onupoja hr. Gailitiga olid ringreisil mööda Eestimaad sisse astunud majja, kus teadsid alal hoitavat nii mõndagi kirjanik August Gailiti (külaliste jaoks siis, nagu selgus, isa, äia ja onu) järelejäänud pabereist. Nad soovisid nüüd mõnd käsikirja ning fotot oma silmaga vaadata, soostudes vastutasuks vastama mõnele küsimusele. Et hr. Lindström õige pea lähemad sugulased kartoteegikaste uudistama jättis ja ise Toomemäe suunas sammus, läks edasine vestlus üle selgele eesti keelele, mistõttu meil seda M.K poolt ülestähendatud kujul ka lugejale võimalik vahendada on.
Pr. G.-L: Mul on meeles, kui väikselt isa kirjutas, ta käekiri oli palju pisem kui see harilik kirjutusmasina kiri ja tegelikult mind äkki huvitaks, kuidas see käekiri on muutunud võrreldes sellega, mida mina mäletan viimastest aastatest. See on siis ju oma viiskümmend aastat.
M.K: Siis võiksime vahest vaadata midagi „Siuru“ ajast, nii 17. aastast?
Hr. G: See ei ole vist veel päris iseloomulik, huvitav oleks mõni käsikiri, sest August kirjutas alati kindla formaadiga blokki, see oli pressitud paber ja ta ei kirjutanud mitte selle laia kirjutamiseks mõeldud rea peale, vaid kitsa peale, mis ridade vahele oleks pidanud jääma. Vot, „Karge mere“ käsikiri peaks andma õige pildi.
Mis puudutab veel käsikirju, ma ei tea, kas on üldtuntud fakt, et „Isade maa“ käsikiri varastati kirjastusest ära, juba pärast trükkimist küll. Kuivõrd kirjastus oli väga huvitatud, ma ei mäleta, oli see 36 või 37, siis kirjastuse mehed olid põlvili maas, et kirjutada uus käsikiri. Ja nad maksid hästi soliidse summa, kui ma väga ei eksi, siis ole see kuskil 50 või 60 tuhat, ehk keskmise palgaga inimese nelja kuni kuue kuu palk.
Pr. G.-L: Ja ta kirjutas selle käsitsi oma raamatust uuesti ümber? Helde halastus!
Hr. G: Ta ei tahtnud seda küll teha, punnimine selle ümber käis oma pool aastat.
M.K: Nii kaua kui nüüd käiskirju tuuakse … Kas te tulite praegu … õieti mille pärast Eestisse?
Pr. G.-L: Tegelikult... Mu mees teeb praegu raamatut Balti riikidest, sellest saab selline käsiraamat rootslastele, natuke ajalugu jne. Sellepärast ta ajab siin ringi nii suure hoolega. Õieti ühed tuttavad kellel proua õde on leedulasega abielus, hakkasid tegema ärireise Leedusse, kui siin hakkas olema võimalik sõita ja äkki, see oli märtsi kuus, oli neil kohti üle ja siis rääkisid augu pähe, et tulge teie ka kaasa ja siis läksimegi. Mu mees on ju väga korralik ja ta peab alati enne korralikult lugema, kui kuskile sõidab. Kuid ühtegi sellist raamatut ei olnud, nagu tal vaja oli, ja siis ta otsustaski, et kirjutab ise. Siis sõitsimegi nädal aega Leedut pidi ringi ja nüüd oleme just alustanud nädalat aega Eestit pidi.
M.K: See on siis rootsikeelne raamat Rootsi publikule?
Pr. G.-L: Jaa, sest nagu ta ise seda väljendab, on nii, et kui üks rootslane otsustab, et sõidab näiteks Marokosse, siis ta saab väga hästi aru, et see on üks teistpidi kultuur ja teistpidi elamine. Aga üks maa, mis on naaber, kus on nii palju rootslasi käinud, enne sõda käisid nad ju näiteks Pärnu rannas suvitamas, neile peab selgitama, et see on siiski ka teistsugune kui oma maa.
M.K: Ega raamatut kirjutamine teie abikaasa põhitegevus ole?
Pr. G.-L: Ei ole. Nagu ta ise ütleb, on ta koolitamise poolest arhitekt ja elukutseline bürokraat. Ta oli maakonna peaarhitekt, aga nüüd ta selgitab külade ja linnade plaaniametitele, Rootsis on uus ehitus ja plaan seadus, kuidas see nüüd käib ja mis punktid on muutunud. Ja siis tal äkki jäigi aega üle.
M.K: Siin need käsikirjad siis nüüd ongi.
Pr. G.-L: Aga näe, ongi ju tükk maad väiksem, kui harilik kirjutusmasina kiri. Nüüd peaks üks silmadega inimene ära lugema, mitu tähte ta rea peale paneb.
Hr. G: (asub lugema) Sada üks.
Pr. G.-L: See on siis … seitse tähte sentimeetri peale! Jaa, aga ka Rootsis oli papi käekiri selline, et nad võisid selle anda rootslasest ladujale ja see ladus sealt otse ära … Oi, see on kellele? Severjaninile? See on vene keeles, ära mulle seda näita.
M.K: Kas neist pabereist, mis isal Tallinnas Kaupmehe tänava korterisse maha jäid, pole perekonnal midagi teada?
Pr. G.-L: Minul küll mitte. MA olin 11-aastane, kui me Eestist lahkusime, me läksime emaga varem kui isa, laevaga Haapsalust. Ma mäletan, kuidas me tänavat pidi läksime ja papi seisis akna peal ja vaatas meile järele. Selle laeva nimi oli „Juhan“. Minu ema mingisugune vanavanaema oli rootslane ja et kirikupabereid ju enam ei olnud, siis vähendati seda generatsioonide arvu seal, nii et e läksime nende rootsi päritolu inimeste laevaga. Mul on sealt Kaupmehe tänavalt veel meeles, seal värviti suvel põrandaid ja kui me sügisel maalt tagasi tulime, siis minu suur karu istus kapi all põrandal ja ma läksin teda sealt võtma ja ta oli istmikku pidi kinni selle värvi sees. Ja siis seal vasel karul ei jäänud mitte nii palju karvu alles. See oli sama karu, mis Eliaserite tütardel oli olnud. Perekonnalugu räägib, et papi, kui selle karu sai sealt minu jaoks, siis tuli koju läbi kunstnike kohviku ja pani selle karu nii kauaks garderoobi leti peale, kui ise kohvikus oli. Kui rahvas tuli ja vaatas, kelle karu see on, siis arvati kohe, et kellegi teise kui Gailiti oma see olla ei saa. Minu jaoks oli see kõige suurem õnnetus, et ma seda karu Rootsi kaasa ei saanud, kuigi ta selleks ajaks oli juba peaaegu siledaks kulunud.
M.K: Mis siis veel Eestimaa ringreisil ees seisab?
Hr. G: Homme sõidame siit Valga poole, siis läbi Võru, Viljandi ja Pärnu laupäevaks Saaremaale, pühapäeval Haapsalu, esmaspäeval Narva ja Sillamäe ja teisipäeval sõidavad nad tagasi Rootsi. Mina olen ise aga Tallinna mees.
M.K: !?
Vahendas
Margus Lossimets
