August Gailit „Saatana karussell". Peatükk 2.
Kloostris algas imelik elu.
Saatan Peppo pani igasse kongi möirgama väntpille, et oli metsikut lärmi ja kisa. Ta kutsus vigased ja hullumeelsed palverändajad ja kerjused pille väntama, mis pakkus kühmastele santidele ääretut lõbu. Terved ööd seisid nad pillide juures, väsimata ning räpased, valgeis silmis kollane hullumeelsus. Issandale mängiti pööraseimaid valsse ja polkasid, mida kunagi kuulnud inimese kõrv. Ning oli ses muusikas sigade vastikut röhkimist, ahvide metsikut kisa, kukkede kiremist ning tuhathimuliste märade hirnumist.
Pikkades kuubedes ja habemetes tulid kloostrisse kaupmehed ja lakkurid, prassides siin päevad ja ööd, leidnud kloostris lõbusa kodu. Nad kahmasid nunne ning tantsisid nendega metsikus joovastuses, pekstes lihunikuna jalgu vastu kivist põrandat. Metsik ja toores oli nende kisa ja naer, kui täkkude hirnumine tühjas ruumis. Saatan Peppo seisis mustas sabakuues viinavaadil, dirigeerides metsikut tantsu, lubjana kahvatu ja purjus. Nunned hõiskasid muusikale kaasa ning hullumeelsed väntpillimehed naersid kõhtvabinas kui hammasteta eided kooris, et oli õudne kui põrgus. Naised higistasid ääretus palavuses, kõndides valgeis särkes kuutõbistena. Nende lokid rippusid kollasel otsaesisel kui mustad vingerdavad kaanid vahal ning läbi hõredate särkide paistsid ihu kahvatud kontuurid.
Kaaren tantsis rasvase kaupmehega, kes ähkis ja vehkles, pühkides higi veripunaselt näolt. Sinised sooned punasel kaelal olid täis verd, kui lõhkedes küllusest. Ta oli elajalikult tugev, kes kandis nunne kui laaste, kui kuivanud luuda. Ning Kaaren langes saatana ette põlvili, vaadates küpsenud naisena ta silmi.
A. Gailit. Saatana karussell. - Tallinn: Kunst, 2010, lk 13-14.
Kloostris algas imelik elu.
Saatan Peppo pani igasse kongi möirgama väntpille, et oli metsikut lärmi ja kisa. Ta kutsus vigased ja hullumeelsed palverändajad ja kerjused pille väntama, mis pakkus kühmastele santidele ääretut lõbu. Terved ööd seisid nad pillide juures, väsimata ning räpased, valgeis silmis kollane hullumeelsus. Issandale mängiti pööraseimaid valsse ja polkasid, mida kunagi kuulnud inimese kõrv. Ning oli ses muusikas sigade vastikut röhkimist, ahvide metsikut kisa, kukkede kiremist ning tuhathimuliste märade hirnumist.
Pikkades kuubedes ja habemetes tulid kloostrisse kaupmehed ja lakkurid, prassides siin päevad ja ööd, leidnud kloostris lõbusa kodu. Nad kahmasid nunne ning tantsisid nendega metsikus joovastuses, pekstes lihunikuna jalgu vastu kivist põrandat. Metsik ja toores oli nende kisa ja naer, kui täkkude hirnumine tühjas ruumis. Saatan Peppo seisis mustas sabakuues viinavaadil, dirigeerides metsikut tantsu, lubjana kahvatu ja purjus. Nunned hõiskasid muusikale kaasa ning hullumeelsed väntpillimehed naersid kõhtvabinas kui hammasteta eided kooris, et oli õudne kui põrgus. Naised higistasid ääretus palavuses, kõndides valgeis särkes kuutõbistena. Nende lokid rippusid kollasel otsaesisel kui mustad vingerdavad kaanid vahal ning läbi hõredate särkide paistsid ihu kahvatud kontuurid.
Kaaren tantsis rasvase kaupmehega, kes ähkis ja vehkles, pühkides higi veripunaselt näolt. Sinised sooned punasel kaelal olid täis verd, kui lõhkedes küllusest. Ta oli elajalikult tugev, kes kandis nunne kui laaste, kui kuivanud luuda. Ning Kaaren langes saatana ette põlvili, vaadates küpsenud naisena ta silmi.
A. Gailit. Saatana karussell. - Tallinn: Kunst, 2010, lk 13-14.
August Gailit „Karge Meri". Peatükk I.
Juba mitmendat päeva polnud tuule raasugi ja meri oli vaikne ning madal. Harva tõusis ta läikival pinnal nagu kibelev rahutus, ent laine oli hoota ning suri jõuetult sealsamas, kusagile jõudmata.
Üks paat liikus aeglaselt edasi, ta oli ehitud kaskede ja vanikutega ning lehil pika ridva küljes oli pisike lipp. Aerude juures istus Matt Ruhve, kalur ja hülgekütt, hännapiidal aga konutas tüdruk. Nende vahel olid kastid, kompsud ja vokk. Kui mees hakkas sõudmisest väsima, katsus ka Katrina pisut hoovata, ent sellest ei tulnud midagi mõistlikku, see vaid eksitas. Siis istus tüdruk tagasi, ta oli pisut abitu ja noor. Ikka sagedamini hakkas ta üle õla tagasi vaatama sinna, kust nad paadiga olid lähtunud. Veel viivu eest paistsid sealt rand ja Raudmaa kiriku kõrge torn, ent nüüd oli näha vaid virvendav sinendus. Ja nutt oli Katrinal üsna lähedal.
Eks olnud põhjustki: ta oli vaid kord laadal kohanud seda meest. Juttu oli neil olnud ainult paar tähtsuseta sõna siia ja sinna ning pärast seda mõni tühine kiri tervitusega. Või kui väga pingutada mälu, siis laadal veel paar vahvlit ja üks kuivanud kringel suitsutatud lesta kõrvale. Ja nüüd ta äkki tuli – sõudis paadiga randa, talitas ja toimetas seal terve igaviku ning alles siis tuli hütti. Seisis keset tuba, pikk ja tõsine, et nüüd, pange pahaks või mitte, aga mu asjad on sedaviisi, et tulin oma pruudile järele. Päris tõsiselt kohe. Katrinal kukkus lusikas tagasi kaussi, ta hüppas laua juurest ning jooksis välja. Tõepoolest, mida rääkis too mees? Ja Matt Ruhvegi ei jäänud sinna, ta läks tagasi randa, sest tal oli nii väga palju vaadata ja toimetada oma paadi juures.
A. Gailit. Karge meri. - Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 5-6.
Juba mitmendat päeva polnud tuule raasugi ja meri oli vaikne ning madal. Harva tõusis ta läikival pinnal nagu kibelev rahutus, ent laine oli hoota ning suri jõuetult sealsamas, kusagile jõudmata.
Üks paat liikus aeglaselt edasi, ta oli ehitud kaskede ja vanikutega ning lehil pika ridva küljes oli pisike lipp. Aerude juures istus Matt Ruhve, kalur ja hülgekütt, hännapiidal aga konutas tüdruk. Nende vahel olid kastid, kompsud ja vokk. Kui mees hakkas sõudmisest väsima, katsus ka Katrina pisut hoovata, ent sellest ei tulnud midagi mõistlikku, see vaid eksitas. Siis istus tüdruk tagasi, ta oli pisut abitu ja noor. Ikka sagedamini hakkas ta üle õla tagasi vaatama sinna, kust nad paadiga olid lähtunud. Veel viivu eest paistsid sealt rand ja Raudmaa kiriku kõrge torn, ent nüüd oli näha vaid virvendav sinendus. Ja nutt oli Katrinal üsna lähedal.
Eks olnud põhjustki: ta oli vaid kord laadal kohanud seda meest. Juttu oli neil olnud ainult paar tähtsuseta sõna siia ja sinna ning pärast seda mõni tühine kiri tervitusega. Või kui väga pingutada mälu, siis laadal veel paar vahvlit ja üks kuivanud kringel suitsutatud lesta kõrvale. Ja nüüd ta äkki tuli – sõudis paadiga randa, talitas ja toimetas seal terve igaviku ning alles siis tuli hütti. Seisis keset tuba, pikk ja tõsine, et nüüd, pange pahaks või mitte, aga mu asjad on sedaviisi, et tulin oma pruudile järele. Päris tõsiselt kohe. Katrinal kukkus lusikas tagasi kaussi, ta hüppas laua juurest ning jooksis välja. Tõepoolest, mida rääkis too mees? Ja Matt Ruhvegi ei jäänud sinna, ta läks tagasi randa, sest tal oli nii väga palju vaadata ja toimetada oma paadi juures.
A. Gailit. Karge meri. - Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 5-6.
August Gailit „Leegitsev süda". Peatükk I.
Linnast ida suunas väljudes jõuate kümnendal kilomeetril Verilaidu – siin lõpeb tasandik vastu merd järsu mäega. See on lage ja liivane Tuulemägi, mille kõrgel tipul kasvab vaid kadakaid, kanarbikku ning üksik suur kägarmänd, tüvest punane ja ladvast haraline nagu lühter. Sügistormidest sasitud ja alatistest tuultestpuretud, on männist jäänud vaid alasti rootsud, iga väänleva rootsu otsas paar teravat nõela. Isegi juured seisavad tüve juures väljas, nad on nagu siilid kühmus – pahurad ja põrnitsevad – ning tungivad alles kaugemale liivasse ja kivide vahele. Ja kadakate lõhutud põõsad, mille madalaid latvu tormid maa küljes kinni hoiavad, on rohelusest lagedad nagu luuad – nad painduvad, keerlevad ning otsekui ruttavad tulise kihuga kuhugi.
Põhjast, üle mere, tulevad külmad lõõtsuvad tuuled ning viskavad Tuulemäele jõudes otsekui sõlmed sisse, siin ikka vilistades, kiunudes ja unnates. Nad veeretavad mäejalale valgeid ruttavaid veevalle, jätavad rannakividele roosakat vahtu ning täie kopsu Tuulemäel tühjendanud, liiguvad juba tasaste puhangutega lagendikele edasi – nagu rahunenud vood, mis paisult alla langedes on juba kaotanud oma tormitseva hoo. Tuiskliivasambad tõusevad mäel keereldes õhku ning hoiavad kõrget tippu nagu alatises suitsus ja keemises. Isegi vaiksel päeval, mere seistes peegelsiledana ja põuapäikese kõrvetades kesktaevas, võib Tuulemäel kuulda tasast vilistamist. Talvel aga möllavad siin alatised tuisud, kraabivad lagendikke lumest alasti ning kannavad seda mööda mäekülgi ülespoole, otsekui kandes kallist vara oma panipaika. Siis kerkib mägi veelgi kõrgemaks. Pole enam näha üksikut mändi ega kadakaid – terav, tuisutsev tipp tõuseb otse taevasse. Ning tuuled traavivad mööda siledaid lumiseid külgi ikka ülespoole, tipul teravate sahkadena kokku põrgates. Harva, nagu eksides, lendab siia mõni lind, vahest ehk raudkull tuleb lõhkuma saaki ning tormi puhkedes tõusevad merelt kajakad ja tiirlevad siin jubedalt kisendades üksiku männi ümber.
Tuulemäe tipul seisab Anu Maarva pisike hütt.
A. Gailit. Leegitsev süda. - Tallinn: Eesti Raamat, 1990, lk 6-7.
Linnast ida suunas väljudes jõuate kümnendal kilomeetril Verilaidu – siin lõpeb tasandik vastu merd järsu mäega. See on lage ja liivane Tuulemägi, mille kõrgel tipul kasvab vaid kadakaid, kanarbikku ning üksik suur kägarmänd, tüvest punane ja ladvast haraline nagu lühter. Sügistormidest sasitud ja alatistest tuultestpuretud, on männist jäänud vaid alasti rootsud, iga väänleva rootsu otsas paar teravat nõela. Isegi juured seisavad tüve juures väljas, nad on nagu siilid kühmus – pahurad ja põrnitsevad – ning tungivad alles kaugemale liivasse ja kivide vahele. Ja kadakate lõhutud põõsad, mille madalaid latvu tormid maa küljes kinni hoiavad, on rohelusest lagedad nagu luuad – nad painduvad, keerlevad ning otsekui ruttavad tulise kihuga kuhugi.
Põhjast, üle mere, tulevad külmad lõõtsuvad tuuled ning viskavad Tuulemäele jõudes otsekui sõlmed sisse, siin ikka vilistades, kiunudes ja unnates. Nad veeretavad mäejalale valgeid ruttavaid veevalle, jätavad rannakividele roosakat vahtu ning täie kopsu Tuulemäel tühjendanud, liiguvad juba tasaste puhangutega lagendikele edasi – nagu rahunenud vood, mis paisult alla langedes on juba kaotanud oma tormitseva hoo. Tuiskliivasambad tõusevad mäel keereldes õhku ning hoiavad kõrget tippu nagu alatises suitsus ja keemises. Isegi vaiksel päeval, mere seistes peegelsiledana ja põuapäikese kõrvetades kesktaevas, võib Tuulemäel kuulda tasast vilistamist. Talvel aga möllavad siin alatised tuisud, kraabivad lagendikke lumest alasti ning kannavad seda mööda mäekülgi ülespoole, otsekui kandes kallist vara oma panipaika. Siis kerkib mägi veelgi kõrgemaks. Pole enam näha üksikut mändi ega kadakaid – terav, tuisutsev tipp tõuseb otse taevasse. Ning tuuled traavivad mööda siledaid lumiseid külgi ikka ülespoole, tipul teravate sahkadena kokku põrgates. Harva, nagu eksides, lendab siia mõni lind, vahest ehk raudkull tuleb lõhkuma saaki ning tormi puhkedes tõusevad merelt kajakad ja tiirlevad siin jubedalt kisendades üksiku männi ümber.
Tuulemäe tipul seisab Anu Maarva pisike hütt.
A. Gailit. Leegitsev süda. - Tallinn: Eesti Raamat, 1990, lk 6-7.
August Gailit „Toomas Nipernaadi". Toomas Nipernaadi.
Vilistades ja trallitades läks ta mööda tolmavat teed.
Ööd viitis ta metsades, järvede ääres või jõekäärudes, päikese tõustes aga sõtkus ära tuleaseme, pildus hõõguvad tunglad laiali ning kõndis jälle edasi. Tal polnud kiiret ega sihti ning ta oli veidi iseäralik. Tihti seisatades joobus vahelduvast maastikust, aimates lindude sirinat, ise rõõmus ja lustlik. Vahel peatus mõnel järvekaldal ning rohus lebades vaatas tundide viisi valgeid pilvi kõrges sinenduses.
Ta oli pikk ning lahja, ta suured silmad olid täis rõõmu ning ta nimetas end Toomas Nipernaadiks. Uudishimulikkude pärimistele vastates naeris ta laia suuga ning rääkis, et rändavat samuti veidi ringi, et vaadata, kustpoolt maa õige lahti on. Väsides istus teeäärele, mängis kannelt ja laulis, kuid ta hääl oli kriiskav ja inetu. Tõustes vaatles kaua enese eest avanevat maastikku. Põuased nurmed tolmasid, kaugel silmapiiril tõusid põlevast soost kollased suitsupilved. Metsad sinendasid ning hõõgusid palavusest.
A. Gailit. Toomas Nipernaadi. - Tallinn: Avita, 1996, lk 30.
Vilistades ja trallitades läks ta mööda tolmavat teed.
Ööd viitis ta metsades, järvede ääres või jõekäärudes, päikese tõustes aga sõtkus ära tuleaseme, pildus hõõguvad tunglad laiali ning kõndis jälle edasi. Tal polnud kiiret ega sihti ning ta oli veidi iseäralik. Tihti seisatades joobus vahelduvast maastikust, aimates lindude sirinat, ise rõõmus ja lustlik. Vahel peatus mõnel järvekaldal ning rohus lebades vaatas tundide viisi valgeid pilvi kõrges sinenduses.
Ta oli pikk ning lahja, ta suured silmad olid täis rõõmu ning ta nimetas end Toomas Nipernaadiks. Uudishimulikkude pärimistele vastates naeris ta laia suuga ning rääkis, et rändavat samuti veidi ringi, et vaadata, kustpoolt maa õige lahti on. Väsides istus teeäärele, mängis kannelt ja laulis, kuid ta hääl oli kriiskav ja inetu. Tõustes vaatles kaua enese eest avanevat maastikku. Põuased nurmed tolmasid, kaugel silmapiiril tõusid põlevast soost kollased suitsupilved. Metsad sinendasid ning hõõgusid palavusest.
A. Gailit. Toomas Nipernaadi. - Tallinn: Avita, 1996, lk 30.
August Gailit „Ekke Moor". XIX.
Ekke Moor on astunud aita, istunud Elda kõrvale voodiäärele ja räägib:
"Mu ainus ja arm, kata oma silmad pulmaöö linaga ning kujutle hetkeks, et räägib Aleksander. Ta võtab sinu soojad käed, pigistab nad oma südame manu ning vajutab sinu huulile oma esimese suudluse, vaata nõnda. Kuidas põlevad su huuled, kuidas nende all tormitseb su süda, otsekui kaevusügavusest mulle vastu lauldes ja hõisates. Sa mu ainus ja arm, ma olen tulnud su juurde täis argust ja häbi, kuid sinu südametukset enda lähedal tundes ütlen enesele: ole julge, ole siiras!
Nõnda räägib Aleksander, kraavihallide kuningas: Ma armastan sind, kõik minu ihad ja mõtted jooksevad sinu juurde kokku nagu äikesepilved kesktaevasse, igast kaarest vaid rutates ja rutates. Ma olen kaua hulkunud metsades, olen sihitult seigelnud lahtistel vetel ning maanteed, kui pikad nad oleksid olnudki, on jooksnud põgenedes mu jalgade alt seljataha, jättes mind üksikuna ja hüljatuna, kuni tuli armastus. Ta peatas minu - kas oli see vaikse õhtu tuulepuhang, väriseva haavalehekese sosin või rukkipõllu sillerdus? - ta peatas minu, pani käe mu õlale ja ütles: "Ära rutta, vaata siia, mu arm!" Ning järsku polnud enam metsi, polnud lahtisi vesi ja maanteid, mu silmad avanesid ja ma nägin suurt kiirgust ja soojust enese ees ja ümber.
Nõnda räägib Aleksander: Kas oled näinud, kuidas puhkeb roos? Igal hommikul aeda rutates näed öö jooksul puhkenud uusi õisi - pruutkleidivalgeid, teekollaseid, eharoosasid, huulpunaseid ning harva isegi musti nagu veri. Nad on nii kaunid ja puhtad, iga üksik õis säravais kastepisarais, otsekui nende sünd oleks olnud heitlik ja valus. Tahaksid iga valget, roosat ja punast painutada oma huulte manu ja hingata talle oma soojust. Kuidas aga puhkeb roos? Jääd öösiks aeda, istud mõne hübriidi alla ning vaatad põksuva südamega, kogu tähelepanu ja hool vaid pungal. Ootad põnevusega, silmi hetkekski pööramata, kunas punga läbib õrn värin, sünnieelne valuline tuksatus, kunas rohelised lehekesed hakkavad pikkamisi lahti kooruma, taanduma ning moodustama õiele otsekui kausikest alla. Öö on nii imevaikne ja soe, kuuled isegi putuka aeglast siblimist kasteheinas, mõne põrnika salajast käiku mööda tüve ülespoole, isegi lehekeste sosin kostab nagu armuavaldus tütarlapse akna taga. Öö möödub kiiresti hommikule vastu rutates.
Näed, seal tõusis päike ning kogu taevas on õitsemise punetuses, sa vaatad - ning äkki märkad, et roosidel on puhkenud hulk, hulk uusi õisi. Millal ja kuidas? Nii, minu kallis ja ainus, on ka armastusega: ei iial sa tea, kust tuleb ta ja kuidas. Astub vaikselt nagu hirv mööda sammaldunud rada, tõuseb nagu tuuleke põõsa alt, sa märkad vaid äkki kohkudes, et käes ta ongi ja on puhkenud õitsele sinu südames!"
"Sa pole Aleksander," lausub Elda värisedes, "sa oled Ekke Moor!"
"Kas keegi meist on iialgi see, milleks end nimetab?" ütleb poiss tusaselt. "Kas keegi meist teabki eksimatult, et ta on just see, mitte aga keegi teine? Kes on Ekke Moor? Mitmepalgeline, erinevaist kildudest kiiruga kokkuklopsitud mees, ei päriselt see ega päriselt teine, üks kirglik püüd lahtiste allikate poole, üks armastust janunev süda. Tükk toorest savi, millest kujur alles mõtleb ja kavatseb voolida teose. Näitleja ja põllumees, jutlustaja ja kaupmees, petis ja rändur, praegusel hetkel kraavihall - aga võib-olla hoopis tõukude söödud puukoor, millest ei saa midagi? Ekke Moor on sõna, mis jäänud huultele hanguma, kirglikult oodates järgnevat, et saada lauseks ja mõtteks. Kuid paarimeest ei tule ega tule, ning üksik sõna jääb mõttetuks, tal pole sisu ega kõla. Võib-olla on too järgnev Ingelandis, seal kaugel rannikul? Ekke Moor otsib ja ootab, kuni ta leiab. Nüüd aga on ta alles nagu noorkuu sirp, ta peab veel kaua rändama ja igatsema, enne kui ta muutub sõõriks. Kuid kas muutubki?"
"Su sõnad on nii kuumad, sa värised," lausub Elda. "Ma kardan sind!"
"Nõnda ütleb Aleksander: Ära karda, mu arm! Igatsesin kaua sinu järele, olen purjus sinu huulte kuumusest. Ma käisin kaua isnu ümber ja ringi, täis suurt kartust ja häbi. Kuidas ma värisesin sinu aida ees, kuidas häbenesin oma samme, mis tõid mind sinu juurde. Kuid see on meie esimene öö, meie pulmaöö ning nüüd ma ei karda ega häbene enam. Ma panen käe ümber su piha, vaata nõnda, ma suudlen sind kaua ning janunevalt, vaata nõnda. Ma olen käinud pikki teid ja oma sammudest vanaks saanud, nüüd aga tunnen, nagu oleks Issand ise minu ümber loonud - nooreks, armastajaks meheks. Kui kaunilt oled sa lilledega ehtinud meie pulmaöö kambri, kui uimastavalt lõhnavad siin kased ja värsked linad. Pigista end lähemale mulle, üha enam ja enam, et jooksin su huulilt sinu hinge ja tunneksin su südametukset enese lähedal. Sa oled nii kaunis omas süütuses, sa otse läbud ootuspinevusest. Ma kardan, et närbud enne, kui saavad tõeks su kartlikud aimused, lõhked nagu küpsekssaanud õuns maha kukkudes. Kuidas sa põled ja värised, mu arm - nõnda olen näinud värisemas haaba, mis pakitsevalt ootab uue hommiku sündi. Su põlved ongi nagu haavalehekesed, vaata ise, katsu ise!"
"Armastan sind, Ekke Moor, mitte Aleksandrit," sosistab Elda. "Kui istusin seal künkal ning vaatasin teie töötamist Toomalõukal, ikka silmitsesin ainult sind, ei kedagi teist."
A. Gailit. Ekke Moor. - Tallinn: Eesti Raamat, 1990, lk 168-170.
Ekke Moor on astunud aita, istunud Elda kõrvale voodiäärele ja räägib:
"Mu ainus ja arm, kata oma silmad pulmaöö linaga ning kujutle hetkeks, et räägib Aleksander. Ta võtab sinu soojad käed, pigistab nad oma südame manu ning vajutab sinu huulile oma esimese suudluse, vaata nõnda. Kuidas põlevad su huuled, kuidas nende all tormitseb su süda, otsekui kaevusügavusest mulle vastu lauldes ja hõisates. Sa mu ainus ja arm, ma olen tulnud su juurde täis argust ja häbi, kuid sinu südametukset enda lähedal tundes ütlen enesele: ole julge, ole siiras!
Nõnda räägib Aleksander, kraavihallide kuningas: Ma armastan sind, kõik minu ihad ja mõtted jooksevad sinu juurde kokku nagu äikesepilved kesktaevasse, igast kaarest vaid rutates ja rutates. Ma olen kaua hulkunud metsades, olen sihitult seigelnud lahtistel vetel ning maanteed, kui pikad nad oleksid olnudki, on jooksnud põgenedes mu jalgade alt seljataha, jättes mind üksikuna ja hüljatuna, kuni tuli armastus. Ta peatas minu - kas oli see vaikse õhtu tuulepuhang, väriseva haavalehekese sosin või rukkipõllu sillerdus? - ta peatas minu, pani käe mu õlale ja ütles: "Ära rutta, vaata siia, mu arm!" Ning järsku polnud enam metsi, polnud lahtisi vesi ja maanteid, mu silmad avanesid ja ma nägin suurt kiirgust ja soojust enese ees ja ümber.
Nõnda räägib Aleksander: Kas oled näinud, kuidas puhkeb roos? Igal hommikul aeda rutates näed öö jooksul puhkenud uusi õisi - pruutkleidivalgeid, teekollaseid, eharoosasid, huulpunaseid ning harva isegi musti nagu veri. Nad on nii kaunid ja puhtad, iga üksik õis säravais kastepisarais, otsekui nende sünd oleks olnud heitlik ja valus. Tahaksid iga valget, roosat ja punast painutada oma huulte manu ja hingata talle oma soojust. Kuidas aga puhkeb roos? Jääd öösiks aeda, istud mõne hübriidi alla ning vaatad põksuva südamega, kogu tähelepanu ja hool vaid pungal. Ootad põnevusega, silmi hetkekski pööramata, kunas punga läbib õrn värin, sünnieelne valuline tuksatus, kunas rohelised lehekesed hakkavad pikkamisi lahti kooruma, taanduma ning moodustama õiele otsekui kausikest alla. Öö on nii imevaikne ja soe, kuuled isegi putuka aeglast siblimist kasteheinas, mõne põrnika salajast käiku mööda tüve ülespoole, isegi lehekeste sosin kostab nagu armuavaldus tütarlapse akna taga. Öö möödub kiiresti hommikule vastu rutates.
Näed, seal tõusis päike ning kogu taevas on õitsemise punetuses, sa vaatad - ning äkki märkad, et roosidel on puhkenud hulk, hulk uusi õisi. Millal ja kuidas? Nii, minu kallis ja ainus, on ka armastusega: ei iial sa tea, kust tuleb ta ja kuidas. Astub vaikselt nagu hirv mööda sammaldunud rada, tõuseb nagu tuuleke põõsa alt, sa märkad vaid äkki kohkudes, et käes ta ongi ja on puhkenud õitsele sinu südames!"
"Sa pole Aleksander," lausub Elda värisedes, "sa oled Ekke Moor!"
"Kas keegi meist on iialgi see, milleks end nimetab?" ütleb poiss tusaselt. "Kas keegi meist teabki eksimatult, et ta on just see, mitte aga keegi teine? Kes on Ekke Moor? Mitmepalgeline, erinevaist kildudest kiiruga kokkuklopsitud mees, ei päriselt see ega päriselt teine, üks kirglik püüd lahtiste allikate poole, üks armastust janunev süda. Tükk toorest savi, millest kujur alles mõtleb ja kavatseb voolida teose. Näitleja ja põllumees, jutlustaja ja kaupmees, petis ja rändur, praegusel hetkel kraavihall - aga võib-olla hoopis tõukude söödud puukoor, millest ei saa midagi? Ekke Moor on sõna, mis jäänud huultele hanguma, kirglikult oodates järgnevat, et saada lauseks ja mõtteks. Kuid paarimeest ei tule ega tule, ning üksik sõna jääb mõttetuks, tal pole sisu ega kõla. Võib-olla on too järgnev Ingelandis, seal kaugel rannikul? Ekke Moor otsib ja ootab, kuni ta leiab. Nüüd aga on ta alles nagu noorkuu sirp, ta peab veel kaua rändama ja igatsema, enne kui ta muutub sõõriks. Kuid kas muutubki?"
"Su sõnad on nii kuumad, sa värised," lausub Elda. "Ma kardan sind!"
"Nõnda ütleb Aleksander: Ära karda, mu arm! Igatsesin kaua sinu järele, olen purjus sinu huulte kuumusest. Ma käisin kaua isnu ümber ja ringi, täis suurt kartust ja häbi. Kuidas ma värisesin sinu aida ees, kuidas häbenesin oma samme, mis tõid mind sinu juurde. Kuid see on meie esimene öö, meie pulmaöö ning nüüd ma ei karda ega häbene enam. Ma panen käe ümber su piha, vaata nõnda, ma suudlen sind kaua ning janunevalt, vaata nõnda. Ma olen käinud pikki teid ja oma sammudest vanaks saanud, nüüd aga tunnen, nagu oleks Issand ise minu ümber loonud - nooreks, armastajaks meheks. Kui kaunilt oled sa lilledega ehtinud meie pulmaöö kambri, kui uimastavalt lõhnavad siin kased ja värsked linad. Pigista end lähemale mulle, üha enam ja enam, et jooksin su huulilt sinu hinge ja tunneksin su südametukset enese lähedal. Sa oled nii kaunis omas süütuses, sa otse läbud ootuspinevusest. Ma kardan, et närbud enne, kui saavad tõeks su kartlikud aimused, lõhked nagu küpsekssaanud õuns maha kukkudes. Kuidas sa põled ja värised, mu arm - nõnda olen näinud värisemas haaba, mis pakitsevalt ootab uue hommiku sündi. Su põlved ongi nagu haavalehekesed, vaata ise, katsu ise!"
"Armastan sind, Ekke Moor, mitte Aleksandrit," sosistab Elda. "Kui istusin seal künkal ning vaatasin teie töötamist Toomalõukal, ikka silmitsesin ainult sind, ei kedagi teist."
A. Gailit. Ekke Moor. - Tallinn: Eesti Raamat, 1990, lk 168-170.
