Looming
Gailiti trükidebüüt perioodikas toimus aastal 1909 ning esimese raamatuna ilmus sümbolistlike sugemetega jutustus "Kui päike läheb looja" (Pärnu 1910). Tema lühiproosat ja kirjandusülevaateid avaldati I maailmasõja eel mitmes ajalehes. Samuti oli ta üks aktiivsemaid osalejaid "Siuru" rühmituse loomisel ja järgnevalt koos H. Visnapuuga boheemitsevasse äärmusse kaldunud väljaastumiste initsiaator ning "Siuru" lammutaja. Loomingus väljendus see kirjanduslike följetonidena (kogu "Klounid ja faunid", Tartu 1919).
Gailiti varasem novellilooming ilmus raamatuis "Saatana karussell" (1917), "Rändavad rüütlid", "August Gailiti surm" (mõlemad Tartu 1919) ja "Idioot" (Tartu 1924). Viimasele on omane erakordsuse taotlus ainevalikus, tüübikujunduses ning sõnastuslaadis. Eelistades ebatavalist ja hoogsalt kujutluslikku, esitab Gailit seda enamasti veidrustavas valgustuses, rõhutab inimeksistentsi tumedaid tahke ning absurdi ulatuvaid lõimi; puhuti on ta jõudnud jõhkra blasfeemia ja küünilise sarkasmini. Sellises kujutusmaneeris sugeneb sageli arenduslikku ja psühholoogilist meelevaldsust, samuti kaldub sõnastusstiil tahtlikku epateerimisse. 1914. aastal kirjutatud romaan "Muinasmaa" (Tartu 1918) on osalt hamsunliku laadi matkiv boheemiakujutus, kus domineerib tegelikkuse tõsidust eirav vembuks lustakus. Romaan "Purpurne surm" (Tartu 1924) on allakäigu- ja hävinguvisioon, milles ilmne otsemõju O. Spengleri tollal laialt tuntud Euroopa tsivilisatsiooni loojangu teooriast. Kultuuripoliitika ja muid noore vabariigi siseelus ilmnenud väärnähtusi rooskavad följetonid on koondatud kogusse "Aja grimassid" (Tartu 1926). Kaalukaim osa Gailiti novellistikast ilmus kogudes "Vastu hommikut" (Tartu 1926) ja "Ristisõitjad" (Tartu 1927), mille põhiline elutunnetus on endistviisi romantiline ja kujutusviisis valdav osa sümboolikal ning groteski ja lüürilisuse sulamil, kuid taandunud on varasema loominguperioodil talitsematu fantastika ja mänguline stiilikirevus. Mõnedes novellides on vaatluse alla võetud ka drastilisi olukordi sotsiaalsest ja ideedevõitluse sfäärist, ent lähtetasand on eeskätt üldinimlik, ellusuhtumine põhitoonilt pessimistlik. Gailiti "Kogutud novellide" neljast raamatust ilmus kolm (I-II – 1940, III – 1942), võõrsil on avaldatud novellivalimik "Viimne romantik" (Vadstena 1949), Eestis "Põhjaneitsi" (1991).
Suurima tunnustuse tõi autorile seitsmest novellist koosnev romaan "Toomas Nipernaadi" (Tartu 1928), mille keskne tegelane – romantilise hulkurina esinev kirjanik – vastandab end kõigele asiselt argipäevasele ja väiklaselt omakasulisele. Väärtustamist leiavad eelkõige looduselamused, vaba kujutlusrõõm ja mängulust ning inimlik mõistvus ja heasoovlikkus. Selles, nagu Gailiti järgnevategi romaanide kunstilises tekstuuris on tooniandev osa groteskil, tegelikkuse ja inimtüüpide kujutamisel sihipäraselt deformeerituna nende teatavate omaduste eriliseks rõhutamiseks. Need jooned ilmestavad ka sõjaromaani "Isade maa" (Tartu 1935), milles bufonaadlik pildistki tõuseb valdavamaks patriootilisest pateetikast; sellisena osutus teos oma ilmumisajal suuresti lahkuminevaks Vabadussõja ametlikult käibinud kujutusest. Romaan "Karge meri" (Tartu 1938) jälgib inimestevahelisi suhteid muust maailmast eemalseisval väikesel saarel, kus kehtivad alles traditsionaalsed kogukondlikud eluvormid ja kõike määrab heitlus karmi loodusliku stiihiaga.
Romaan "Ekke Moor" (1941) näitab episoodide jada rahutu ränduri elust, kes kogeb oma teedel tegelikkuse eri külgi ja puutub kokku mitmesuguste ebatavaliste ning kummaliste inimtüüpidega; võrreldes eelnenud romaanidega on siin groteski osatähtsus kahanenud ja rohkem esile tõusnud humoorikas ning lüüriline alge. Juba kodumaal oli Gailitil valminud ka romaan "Leegitsev süda" (Vadstena 1945), mille ilmumine oli mitu korda välja kuulutatud, kuid tuli trükist siiski alles paguluses. Kesksel kohal selles rohkete reflektiivsete sugemetega, maamiljöös mängivas teoses on elutegelikkuse ja kunsti suhete probleemistik. Oma tegevuse hilisperioodil Rootsis kirjutatud teostes jätkas Gailit väljakujunenud jutustamislaadis, ent tajutav on tema maailmapildi süngestumine. Romaan "Üle rahutu vee" (Göteborg 1951) kujutab 1944. aasta sügisel väikeses kaluripaadis üle mere põgenejaid, nende väga erinevate inimeste meeleolusid ja segastes olukordades sugenenud hämmingut kõige toimunu ning toimuva suhtes.
Kolmeosalises proosateoses "Kas mäletad, mu arm?" (Lund, I – 1951, II – 1955, III – 1959) on sisulisest kireva ainestiku ühendavaks koetiseks mälestuslik, tagasivaateline esitus: I ja III raamatus on kunagiste eluepisoodide meenutajaiks paguluse algperioodil metsatöödel viibivad mehed (tegemist on raamjutustusena vormistatud novellitsükliga), II osa esitab naistegelase Ene Leevi pihtimusromaani. Peamisi erootilisi elamusi jälgiva teose nostalgiline üldtonaalsus suubub kõiges pettunute pessimismi ja olemasolu sihituse tunnetusse. Tallinnfilm on loonud filmid "Karge mere" (1982, rež. A. Kruusement) ja "Toomas Nipernaadi" järgi (1983, rež. K. Kiisk); teatrilavastusi on tehtud "Toomas Nipernaadist" (libreto J. Saarelt, Vanemuises 1969) ja "Ekke Moorist" (dramatiseering H. Saarmilt Eesti Draamateatris 1988), lavale on toodud ka 6 novelli kogust "Kas mäletad, mu arm?" (Vanemuine 1991, dramatiseering T. Põder, lav. A.-E. Kerge).
Gailit kui romantilise põhisuundumusega novellist ja peamiselt novelliliku lähtealusega episoodromaani viljeleja on eesti proosa üldpildis tähelepandav eriti 20. sajandi teisel veerandil domineerinud realistliku elukujutamise taustal. Tema taotlus käsitleda suuri üldinimlikke, oma olemuselt traagilisi probleeme sageli groteskses laadis ja tingliku või karikeeriva pildistiku kaudu andis tulemusena omapäraseid teised, neid on ulatuslikult tõlgitud ka Euroopa keeltesse. Gailiti epistolaarsest pärandist on publitseeritud kirjad Tuglasele (Tartu 1996).
O. Kruus, H. Puhvel. Eesti kirjanike leksikon. - Tallinn: Eesti Raamat, 2000, lk 87-89.
Gailiti varasem novellilooming ilmus raamatuis "Saatana karussell" (1917), "Rändavad rüütlid", "August Gailiti surm" (mõlemad Tartu 1919) ja "Idioot" (Tartu 1924). Viimasele on omane erakordsuse taotlus ainevalikus, tüübikujunduses ning sõnastuslaadis. Eelistades ebatavalist ja hoogsalt kujutluslikku, esitab Gailit seda enamasti veidrustavas valgustuses, rõhutab inimeksistentsi tumedaid tahke ning absurdi ulatuvaid lõimi; puhuti on ta jõudnud jõhkra blasfeemia ja küünilise sarkasmini. Sellises kujutusmaneeris sugeneb sageli arenduslikku ja psühholoogilist meelevaldsust, samuti kaldub sõnastusstiil tahtlikku epateerimisse. 1914. aastal kirjutatud romaan "Muinasmaa" (Tartu 1918) on osalt hamsunliku laadi matkiv boheemiakujutus, kus domineerib tegelikkuse tõsidust eirav vembuks lustakus. Romaan "Purpurne surm" (Tartu 1924) on allakäigu- ja hävinguvisioon, milles ilmne otsemõju O. Spengleri tollal laialt tuntud Euroopa tsivilisatsiooni loojangu teooriast. Kultuuripoliitika ja muid noore vabariigi siseelus ilmnenud väärnähtusi rooskavad följetonid on koondatud kogusse "Aja grimassid" (Tartu 1926). Kaalukaim osa Gailiti novellistikast ilmus kogudes "Vastu hommikut" (Tartu 1926) ja "Ristisõitjad" (Tartu 1927), mille põhiline elutunnetus on endistviisi romantiline ja kujutusviisis valdav osa sümboolikal ning groteski ja lüürilisuse sulamil, kuid taandunud on varasema loominguperioodil talitsematu fantastika ja mänguline stiilikirevus. Mõnedes novellides on vaatluse alla võetud ka drastilisi olukordi sotsiaalsest ja ideedevõitluse sfäärist, ent lähtetasand on eeskätt üldinimlik, ellusuhtumine põhitoonilt pessimistlik. Gailiti "Kogutud novellide" neljast raamatust ilmus kolm (I-II – 1940, III – 1942), võõrsil on avaldatud novellivalimik "Viimne romantik" (Vadstena 1949), Eestis "Põhjaneitsi" (1991).
Suurima tunnustuse tõi autorile seitsmest novellist koosnev romaan "Toomas Nipernaadi" (Tartu 1928), mille keskne tegelane – romantilise hulkurina esinev kirjanik – vastandab end kõigele asiselt argipäevasele ja väiklaselt omakasulisele. Väärtustamist leiavad eelkõige looduselamused, vaba kujutlusrõõm ja mängulust ning inimlik mõistvus ja heasoovlikkus. Selles, nagu Gailiti järgnevategi romaanide kunstilises tekstuuris on tooniandev osa groteskil, tegelikkuse ja inimtüüpide kujutamisel sihipäraselt deformeerituna nende teatavate omaduste eriliseks rõhutamiseks. Need jooned ilmestavad ka sõjaromaani "Isade maa" (Tartu 1935), milles bufonaadlik pildistki tõuseb valdavamaks patriootilisest pateetikast; sellisena osutus teos oma ilmumisajal suuresti lahkuminevaks Vabadussõja ametlikult käibinud kujutusest. Romaan "Karge meri" (Tartu 1938) jälgib inimestevahelisi suhteid muust maailmast eemalseisval väikesel saarel, kus kehtivad alles traditsionaalsed kogukondlikud eluvormid ja kõike määrab heitlus karmi loodusliku stiihiaga.
Romaan "Ekke Moor" (1941) näitab episoodide jada rahutu ränduri elust, kes kogeb oma teedel tegelikkuse eri külgi ja puutub kokku mitmesuguste ebatavaliste ning kummaliste inimtüüpidega; võrreldes eelnenud romaanidega on siin groteski osatähtsus kahanenud ja rohkem esile tõusnud humoorikas ning lüüriline alge. Juba kodumaal oli Gailitil valminud ka romaan "Leegitsev süda" (Vadstena 1945), mille ilmumine oli mitu korda välja kuulutatud, kuid tuli trükist siiski alles paguluses. Kesksel kohal selles rohkete reflektiivsete sugemetega, maamiljöös mängivas teoses on elutegelikkuse ja kunsti suhete probleemistik. Oma tegevuse hilisperioodil Rootsis kirjutatud teostes jätkas Gailit väljakujunenud jutustamislaadis, ent tajutav on tema maailmapildi süngestumine. Romaan "Üle rahutu vee" (Göteborg 1951) kujutab 1944. aasta sügisel väikeses kaluripaadis üle mere põgenejaid, nende väga erinevate inimeste meeleolusid ja segastes olukordades sugenenud hämmingut kõige toimunu ning toimuva suhtes.
Kolmeosalises proosateoses "Kas mäletad, mu arm?" (Lund, I – 1951, II – 1955, III – 1959) on sisulisest kireva ainestiku ühendavaks koetiseks mälestuslik, tagasivaateline esitus: I ja III raamatus on kunagiste eluepisoodide meenutajaiks paguluse algperioodil metsatöödel viibivad mehed (tegemist on raamjutustusena vormistatud novellitsükliga), II osa esitab naistegelase Ene Leevi pihtimusromaani. Peamisi erootilisi elamusi jälgiva teose nostalgiline üldtonaalsus suubub kõiges pettunute pessimismi ja olemasolu sihituse tunnetusse. Tallinnfilm on loonud filmid "Karge mere" (1982, rež. A. Kruusement) ja "Toomas Nipernaadi" järgi (1983, rež. K. Kiisk); teatrilavastusi on tehtud "Toomas Nipernaadist" (libreto J. Saarelt, Vanemuises 1969) ja "Ekke Moorist" (dramatiseering H. Saarmilt Eesti Draamateatris 1988), lavale on toodud ka 6 novelli kogust "Kas mäletad, mu arm?" (Vanemuine 1991, dramatiseering T. Põder, lav. A.-E. Kerge).
Gailit kui romantilise põhisuundumusega novellist ja peamiselt novelliliku lähtealusega episoodromaani viljeleja on eesti proosa üldpildis tähelepandav eriti 20. sajandi teisel veerandil domineerinud realistliku elukujutamise taustal. Tema taotlus käsitleda suuri üldinimlikke, oma olemuselt traagilisi probleeme sageli groteskses laadis ja tingliku või karikeeriva pildistiku kaudu andis tulemusena omapäraseid teised, neid on ulatuslikult tõlgitud ka Euroopa keeltesse. Gailiti epistolaarsest pärandist on publitseeritud kirjad Tuglasele (Tartu 1996).
O. Kruus, H. Puhvel. Eesti kirjanike leksikon. - Tallinn: Eesti Raamat, 2000, lk 87-89.
Tõlked
Toomas Nipernaadi: "Nippernach und die Jahrzeiten" Berlin, 1931; "Meisjes van één zomer" Amsterdam, 1937; "Tomas Nipernadis" Kaunas, 1938, 2. tr. Chicago 1952, 3. tr. Vilnius 1971; "Toms Nipernadijs" Riga, 1943, 2. tr. New York 1953; "Toomas Nippernaati" Helsinki, 1942, 2. tr. 1955; "Toomas Nipernaadi" Bruxelles & Paris, 1946; "Dziwny świat Tomasza Nipernaadiego" Warszawa 1988; "Тоомас Нипернаади" Taллинн, 1993. Isade maa:"Das Lied der Freiheit" Berlin, 1938; "Senču zeme" Riga, 1943, 2. tr. New York 1954. Karge meri:"Die Insel der Seehundsjäger" Berlin, 1939; "Ankara meri" Helsinki, 1939; "Människor på en ö" Stockholm, 1940; "Ostrov lovcu tulenu" Praha, 1941; "Skarba jura" Riga, 1943, 2. tr. 1952; "Mennesker paa en Ø" København, 1944; "Das rauhe Meer" Memmingen, 1985. Ekke Moor:"Eke Mors" Esslingen, 1948, 2.tr New York 1975. Leegitsev süda: "Liekihtivä sydän" Helsinki, 1947; "Liešmojoša sirds" Esslingen, 1947; "Brinnade hjärtan" Vadstena, 1948. Üle rahutu vee: "Pari Bangainiem udeniem" Esslingen, 1951. Kas mäletad mu arm: "Vai atceries, mana mila?" New York, 1952; "Levijas kundzes greksudze" New York, 1956; "Dienas senajas" New York, 1959. Novellikogumikud: "A tenger. Elbeszélések." Gyoma, 1933; "Pedejais romantikis" New York, 1954.
http://et.wikipedia.org/wiki/August_Gailit#T.C3.B5lked
http://et.wikipedia.org/wiki/August_Gailit#T.C3.B5lked
