Eesti Kirjanike Kooperatiiv:
Olla teistsugune kui teised, aga siiski kuuluda samadesse raamidesse, olla iseseisev, aga ometi solidaarne ja ustav – see on August Gailiti portree üldjoontes.
Valev Uibopuu:
Tema tõeline mõte sellega näis olevat, et inimesel ei sobi kõnelda enesest, ennast pakkuda, ennast peale sundida, trügida. August Gailit häbenes trügivat, esiletikkuvat inimest kogu hingest.
Tema eluaja jooksul oli ta pikk kehakasv temast lugematute anekdootide ja karikatuuride allikaks, milledesse ta muide suhtus ühesuguse üleoleva rahuga, vahel võib-olla neist isegi omamoodi nautides. olgu siin mööda minnes jutustatud üks selline. Ühel suvel, kus August Gailit oli esimesi kordi Pühajärvel, küsis ta Otepää aleviku serval ühes teeääreses aias töötavalt naiselt üle tara, kuidas saaks otseteed Pühajärve äärde. "Kui härra tuleks hobuse seljast maha ja läheks jalgsi," vastas naine, "siis saaks siitsamast läbi metsa..." Kui olin jutustanud Gailitile selle anekdoodi, ütles ta seda mitte varem kuulnud olevat ja hakkas kohe arutama, kus kohal too anekdoodid mõeldud aed ja maja siis võiks asetseda, kui otsetee pidi minema "siitsamast läbi metsa...".
Jah, Gailit oli pikk mees. Kui ta istus, siis tegi ta seda lõdvalt, kuid mitte iialgi lohakalt, ja nagu inimene, kellel on hea olla ja kellel on ka aega küllalt. Nagu juba märgitud, armastas ta vestelda, aga ka kuulata, ning sinine sigaretisuits keerles siis ta pea ümber, mille piklik, unustamatult omapärane profiil heiastus läbi nende suitsukeerdude oma kollerdava näonahaga ning palja, terava pealaega, mille üle aeg-ajalt silitas kõhn, pruunide sünnimärgilaikudega kaetud käsi. Oma kodus, Örebros, külalisi vastu võttes näitas ta aeg-ajalt oma kokakunsti, valmistades toitu ja ka serveerides seda ise. Sedagi tegi ta alati teatud ühesuguse veetleva elegantsiga. August Gailiti kõneteema oli lai, ükskõik kas kodus või võõrsil. Ent kui seltskond oli suurem, Gailit tavaliselt eraldus rohkem vaatlema ja kuulama. Kui aga järele oli jäänud neli võiviis või veelgi vähem, ta elavnes ja siis võidi kuulda mõndagi huvitavat või erilaadset.
Ja vist keegi teine eesti kirjanikest pole selles mõttes ka eneselt niipalju nõudnud kui August Gailit. See ilmneb juba tema käekirja imetaolisest korralikkusest ja distsipliinitundest. Gailiti boheemlasliku nooruse kuulsus on põhjustanud, et temast mõnel pool oletatakse, nagu oleks see boheemlus esindatud ka tema töötamisviisis. Midagip ole ekslikumat. Gailit kirjutas kõik oma teosed käsitsi, lehthaaval neid viimistledes. Valmis leheküljel ei tohtinud ühtki viga ega parandust olla. Kui selline juhtus, viskas ta lehe minema ja kirjutas kõik uuesti. Loomulikult nõudis see ääretut enesedistsipliini. Pooleliolev töö ei rahuldanud teda peaaegu kunagi. Alati oli tal suuri sisemisi raskusi valmis töö käest andmisega ja ta hoidis käsikirju viimistlemiseks kaua kinni, isegi ajalise konflikti ja lubaduste kiuste.
Kuigi August Gailit juba põhimõtetest tingituna ei tikkunud kunagi esile ega näidanud mingit auahnust või ei vajanud erilist tunnustust või meelitusi, oli ta hästi teadlik oma asendist, eriti eest pagulaskirjanike hulgas.
August Gailitist on olemas kaunis ülesvõte. Pikk sirge mees elegantselt pähe asetatud kaabuga (öeldakse, et August Gailit oli üks väheseid eesti mehi, kes kaabut oskas ilusasti kanda) läheb piki Ormesta mõisa alleed langevate lehtede all sügisesse uttu. Nii ta läks, see suur ja pikk mees, viimseni sirge seljaga.
Gailiti isik on nagu hele, tuline tähelend mehe lühikeses kultuuriloos. Ometi usun, et sellel on tähendust ka absoluutses jätkuvuses. Vaimustagu tema mälestus kõiki neid, kes teavad, mis tähendab vaimne palang ja sellest saadud eluväärtuse tunne!
Ain Kalmus:
Gailit oli alati teiste tunnustamisega helde, tema polnud kunagi kade teiste populaarsuse kasvades. Seda suurmeelset ausust võisin hiljem mitmel puhul kogeda.
Kuidas lõpetas ta oma novelli "August Gailiti surm"? "August Gailit oli suur mees... August Gailit oli pikk mees."
August Gailit oli üks tõeliselt suuri meie kirjanduses.
Gert Helbemäe:
A. Gailiti loomingu põhjal võib väita, et tema loomuses oli midagi hella – kuigi ta esines ka valusa "templipuhastajana". Arvan, et nii nagu Gailiti tegelased tihti oma hellust kapseldavad, kõva koore ümber tõmbavad, nii pidas ka Gailit vajalikuks oma hella tuuma kaitseda paguluses oma Tuulemäele, õunaaiaga Örebrosse siirdudes – eemale individuaalsust ähvardava 20. sajandi robotielu eest. Sealt püüdis ta aga ka oma kolleegide olukorda parandada Eesti Kirjanike Kooperatiivi asutamisega.
Arved Viirlaid:
Ta kõneles väga harva ajaleheveergudel, intervjueerimisi vältis. "Seda, mis mul on, olen püüdnud teile oma raamatutes anda," kirjutab ta Örebros 1952.
Bernard Kangro:
Gailiti enese tagasihoidlikkus ja ta seisukoht, et tähtis pole mitte kirjaniku isik, vaid ta looming, tõrjus eemale uudishimulisi, intervjueerijaid ja seminaritööde tegijaid. Ka pole isikliku elu ja loomingu paralleelsuse komplitseeritus ahvatlenud kuigi paljusid ta teoste prototüüpe otsima ja tõsielulisi motiive küttima.
Lastes silmade eest mööda Gailiti teosed, kohtame seal sageli üht kinnismotiivi, mis tavaliselt lõpul selgesti nähtavale kerkib. See on igatsus mingi parema, jõulisema, võõrama, imepärasema, puhtama, kaugema, kõrgema, valgema ning – jumalikuma (kui nii öelda) poole. Muidugi ei täitu see igatsus või viirastub veel ainult surmatunnil sümboolse pildina. (Kõige kaunim on novelli "Viimne romantik" lõpurepliik: "Ning äkki valgenes taevas ning ta nägi otsekui läbi mingisuguse une enese võimsat lendu lõunasse. Taeva määratu laotus kumendas ta ümber.")
"Igatseme nii väga tagasi jõuda loomise esimese päeva juurde, kui too Võimas ja Tundmatu ütles: saagu valgus!" loeme ta "Võõra vere" eelviimaselt leheküljelt. Gailiti kauges esikteoses korrati: Valgus! Valgus! Kus sa oled, meie kättesaamatu igatsus? Kõrgemale, kõrgemale, taga tähtede, taga ilmaruumi, kõrgemale, kaugemale!
Arvo Mägi:
Gailiti loomingu üheks silmapaistvamaks jooneks on eemaldumise püüd tavalisest "realismist", igapäevastest pisiseikadest kõrgemale tõusmine, tahe maailma oma näo järgi ümber vormida, sellele rangelt isiklikku kirjanduslikku vormi anda.
Dramaatilisus ja dünaamika on teiseks Gailiti teoste põhitunnuseks. Dünaamika avaldub sõnastusstiili hoogsuses, väljenduse liigliha puudumises, episoodide ja piltide vahetus liitumises – aga ka tegelaste dünaamilises võitlejaloomuses.
Oma loomingu lõppjärgus pole Gailit mitte üksnes objektiivne kujundaja, temast on ajasündmuste mõjul saanud ka subjektiivne kuulutaja ja protestija.
Gailiti maailm on värvikas, selgete joontega piiritletud, alatasa muutuvate meeleoludega ja sagedate dramaatiliste kokkupõrgetega. See on erandinimeste, teravalt väljajoonistatud karakterkujude võitlustanner. Kõik vormitu, lõtv, pingetu, värvitu ja sihitult unistlev on seal taunitud. Ometi pole see mingil määral teatraalne või paatoslik – kirjaniku terav iroonia ja sähvivad sarkasmid hävitavad eos igasugu sentimentaalsuse.
Gailit on sisemise kirega täitnud kunstniku missiooni – vormida elu kaoslikkusest looja enda maailma läbi võimsa isikupärasuse prisma. Eesti kirjanduses on Gailiti looming hõõguvaks värvilaiguks meie sõnaloomingu tagasihoidliku koega kangal.
Eesti Kirjanike Kooperatiiv. August Gailit 1891-1960. - Lund: Skanska Centraltryckeriet. 1961, lk 7, 35, 37-38, 41-42, 43, 53, 55, 62, 67, 79, 109-110, 137-138.
Olla teistsugune kui teised, aga siiski kuuluda samadesse raamidesse, olla iseseisev, aga ometi solidaarne ja ustav – see on August Gailiti portree üldjoontes.
Valev Uibopuu:
Tema tõeline mõte sellega näis olevat, et inimesel ei sobi kõnelda enesest, ennast pakkuda, ennast peale sundida, trügida. August Gailit häbenes trügivat, esiletikkuvat inimest kogu hingest.
Tema eluaja jooksul oli ta pikk kehakasv temast lugematute anekdootide ja karikatuuride allikaks, milledesse ta muide suhtus ühesuguse üleoleva rahuga, vahel võib-olla neist isegi omamoodi nautides. olgu siin mööda minnes jutustatud üks selline. Ühel suvel, kus August Gailit oli esimesi kordi Pühajärvel, küsis ta Otepää aleviku serval ühes teeääreses aias töötavalt naiselt üle tara, kuidas saaks otseteed Pühajärve äärde. "Kui härra tuleks hobuse seljast maha ja läheks jalgsi," vastas naine, "siis saaks siitsamast läbi metsa..." Kui olin jutustanud Gailitile selle anekdoodi, ütles ta seda mitte varem kuulnud olevat ja hakkas kohe arutama, kus kohal too anekdoodid mõeldud aed ja maja siis võiks asetseda, kui otsetee pidi minema "siitsamast läbi metsa...".
Jah, Gailit oli pikk mees. Kui ta istus, siis tegi ta seda lõdvalt, kuid mitte iialgi lohakalt, ja nagu inimene, kellel on hea olla ja kellel on ka aega küllalt. Nagu juba märgitud, armastas ta vestelda, aga ka kuulata, ning sinine sigaretisuits keerles siis ta pea ümber, mille piklik, unustamatult omapärane profiil heiastus läbi nende suitsukeerdude oma kollerdava näonahaga ning palja, terava pealaega, mille üle aeg-ajalt silitas kõhn, pruunide sünnimärgilaikudega kaetud käsi. Oma kodus, Örebros, külalisi vastu võttes näitas ta aeg-ajalt oma kokakunsti, valmistades toitu ja ka serveerides seda ise. Sedagi tegi ta alati teatud ühesuguse veetleva elegantsiga. August Gailiti kõneteema oli lai, ükskõik kas kodus või võõrsil. Ent kui seltskond oli suurem, Gailit tavaliselt eraldus rohkem vaatlema ja kuulama. Kui aga järele oli jäänud neli võiviis või veelgi vähem, ta elavnes ja siis võidi kuulda mõndagi huvitavat või erilaadset.
Ja vist keegi teine eesti kirjanikest pole selles mõttes ka eneselt niipalju nõudnud kui August Gailit. See ilmneb juba tema käekirja imetaolisest korralikkusest ja distsipliinitundest. Gailiti boheemlasliku nooruse kuulsus on põhjustanud, et temast mõnel pool oletatakse, nagu oleks see boheemlus esindatud ka tema töötamisviisis. Midagip ole ekslikumat. Gailit kirjutas kõik oma teosed käsitsi, lehthaaval neid viimistledes. Valmis leheküljel ei tohtinud ühtki viga ega parandust olla. Kui selline juhtus, viskas ta lehe minema ja kirjutas kõik uuesti. Loomulikult nõudis see ääretut enesedistsipliini. Pooleliolev töö ei rahuldanud teda peaaegu kunagi. Alati oli tal suuri sisemisi raskusi valmis töö käest andmisega ja ta hoidis käsikirju viimistlemiseks kaua kinni, isegi ajalise konflikti ja lubaduste kiuste.
Kuigi August Gailit juba põhimõtetest tingituna ei tikkunud kunagi esile ega näidanud mingit auahnust või ei vajanud erilist tunnustust või meelitusi, oli ta hästi teadlik oma asendist, eriti eest pagulaskirjanike hulgas.
August Gailitist on olemas kaunis ülesvõte. Pikk sirge mees elegantselt pähe asetatud kaabuga (öeldakse, et August Gailit oli üks väheseid eesti mehi, kes kaabut oskas ilusasti kanda) läheb piki Ormesta mõisa alleed langevate lehtede all sügisesse uttu. Nii ta läks, see suur ja pikk mees, viimseni sirge seljaga.
Gailiti isik on nagu hele, tuline tähelend mehe lühikeses kultuuriloos. Ometi usun, et sellel on tähendust ka absoluutses jätkuvuses. Vaimustagu tema mälestus kõiki neid, kes teavad, mis tähendab vaimne palang ja sellest saadud eluväärtuse tunne!
Ain Kalmus:
Gailit oli alati teiste tunnustamisega helde, tema polnud kunagi kade teiste populaarsuse kasvades. Seda suurmeelset ausust võisin hiljem mitmel puhul kogeda.
Kuidas lõpetas ta oma novelli "August Gailiti surm"? "August Gailit oli suur mees... August Gailit oli pikk mees."
August Gailit oli üks tõeliselt suuri meie kirjanduses.
Gert Helbemäe:
A. Gailiti loomingu põhjal võib väita, et tema loomuses oli midagi hella – kuigi ta esines ka valusa "templipuhastajana". Arvan, et nii nagu Gailiti tegelased tihti oma hellust kapseldavad, kõva koore ümber tõmbavad, nii pidas ka Gailit vajalikuks oma hella tuuma kaitseda paguluses oma Tuulemäele, õunaaiaga Örebrosse siirdudes – eemale individuaalsust ähvardava 20. sajandi robotielu eest. Sealt püüdis ta aga ka oma kolleegide olukorda parandada Eesti Kirjanike Kooperatiivi asutamisega.
Arved Viirlaid:
Ta kõneles väga harva ajaleheveergudel, intervjueerimisi vältis. "Seda, mis mul on, olen püüdnud teile oma raamatutes anda," kirjutab ta Örebros 1952.
Bernard Kangro:
Gailiti enese tagasihoidlikkus ja ta seisukoht, et tähtis pole mitte kirjaniku isik, vaid ta looming, tõrjus eemale uudishimulisi, intervjueerijaid ja seminaritööde tegijaid. Ka pole isikliku elu ja loomingu paralleelsuse komplitseeritus ahvatlenud kuigi paljusid ta teoste prototüüpe otsima ja tõsielulisi motiive küttima.
Lastes silmade eest mööda Gailiti teosed, kohtame seal sageli üht kinnismotiivi, mis tavaliselt lõpul selgesti nähtavale kerkib. See on igatsus mingi parema, jõulisema, võõrama, imepärasema, puhtama, kaugema, kõrgema, valgema ning – jumalikuma (kui nii öelda) poole. Muidugi ei täitu see igatsus või viirastub veel ainult surmatunnil sümboolse pildina. (Kõige kaunim on novelli "Viimne romantik" lõpurepliik: "Ning äkki valgenes taevas ning ta nägi otsekui läbi mingisuguse une enese võimsat lendu lõunasse. Taeva määratu laotus kumendas ta ümber.")
"Igatseme nii väga tagasi jõuda loomise esimese päeva juurde, kui too Võimas ja Tundmatu ütles: saagu valgus!" loeme ta "Võõra vere" eelviimaselt leheküljelt. Gailiti kauges esikteoses korrati: Valgus! Valgus! Kus sa oled, meie kättesaamatu igatsus? Kõrgemale, kõrgemale, taga tähtede, taga ilmaruumi, kõrgemale, kaugemale!
Arvo Mägi:
Gailiti loomingu üheks silmapaistvamaks jooneks on eemaldumise püüd tavalisest "realismist", igapäevastest pisiseikadest kõrgemale tõusmine, tahe maailma oma näo järgi ümber vormida, sellele rangelt isiklikku kirjanduslikku vormi anda.
Dramaatilisus ja dünaamika on teiseks Gailiti teoste põhitunnuseks. Dünaamika avaldub sõnastusstiili hoogsuses, väljenduse liigliha puudumises, episoodide ja piltide vahetus liitumises – aga ka tegelaste dünaamilises võitlejaloomuses.
Oma loomingu lõppjärgus pole Gailit mitte üksnes objektiivne kujundaja, temast on ajasündmuste mõjul saanud ka subjektiivne kuulutaja ja protestija.
Gailiti maailm on värvikas, selgete joontega piiritletud, alatasa muutuvate meeleoludega ja sagedate dramaatiliste kokkupõrgetega. See on erandinimeste, teravalt väljajoonistatud karakterkujude võitlustanner. Kõik vormitu, lõtv, pingetu, värvitu ja sihitult unistlev on seal taunitud. Ometi pole see mingil määral teatraalne või paatoslik – kirjaniku terav iroonia ja sähvivad sarkasmid hävitavad eos igasugu sentimentaalsuse.
Gailit on sisemise kirega täitnud kunstniku missiooni – vormida elu kaoslikkusest looja enda maailma läbi võimsa isikupärasuse prisma. Eesti kirjanduses on Gailiti looming hõõguvaks värvilaiguks meie sõnaloomingu tagasihoidliku koega kangal.
Eesti Kirjanike Kooperatiiv. August Gailit 1891-1960. - Lund: Skanska Centraltryckeriet. 1961, lk 7, 35, 37-38, 41-42, 43, 53, 55, 62, 67, 79, 109-110, 137-138.
