Tsitaadid

August Gailit inimesest, elust ja armastusest:

"On hetki meie elus, mil vajume mõtetes minevikku, ja hakkame vaikselt sammuma kord juba käidud radasid mööda ja siis rõõmustab me süda kord olnud elamuste kildudest, mida hakkame varmalt üles korjama. Need üksikud meelde sööbinud killukesed nagu lepitaksid sind eluga - seal on siiski midagi, mis ülestõstmist väärt."

"Muidugi, see on noorus, kes arvab, et iga kilomeetriposti juures ootab teda ühe huvitavam seiklus - miks siis mitte vilega alustada samme porisel maanteel?"

"Kas armastus pole õnn, isegi õnnetu armastus?"

"Vaikne ilugi võib sind mürgitada."

"Mida mustem sa oled, seda valgemana sind näen - nõnda on vist ikka armunutega?"

"Kui kaua võib süda püsida kõvana, kui ta on kootud vaid hellusest?"

"Inimese suurimaks õnnetuseks on see, et ta seedib kõik imekiirelt läbi, kas olgu see usk, lootus, armastus või Jumal ise."

"Rohkem kui mu õnnetus ise masendas mind teadmine, et ma polnud suuteline küllalt ahastama."

"Inimene on loonud vasteid kõigele, mis on väljaspool teda, oma hinge elamuste kirjeldamiseks aga puuduvad mõisted."

"Vere hääl on inimesest tugevam, sest ta veri on kokku voolanud tuhandeist esivanemaist, tuhandeist eri iseloomudest, kirgedest, ihadest ja tunnetustest - mis kõigest sellest segust välja koorub, ei sõltu temast ega ta tahtest. Nagu õis ei saa muuta värvi, nii ei saa inimene vabaneda oma patust."

"Olla alati uus ja mitte korduda, elada läbi oma südame kõik tuksed, oma hinge kõik sopid. Olla fantasöör ja luua nagu Jumal ei millestki midagi!"

"Ennast kiidab ainult see, kes on hingeliselt tühi."

"On kena joobumus, kuid veel kenam pettumus joobumuse objektist, sest iga pettumus viib tõe äratundmisele ning leidmisele."

"Inimene on pime ja rumal, ikka armastab ta mööda logiseva vankri peale hüpata ega oska märgatagi, et just see on tema surnuveok."

"Inimene on loomisest saadik jäänud samaks ning kogu ta pikk areng on vaid pisike samm metsast kotta. Ta vaid petab end kinnitades, et on geniaalsete leiutuste ja avastustega jõudnud täiuslikkusele lähedale - on küll arenenud ta aju, kuid süda on jäänud samaks, mis oli juba esimesel inimesel."

"Naise esimeseks ning ainsamaks ametiks sellel kurval maakeral on meeldida."

"Naise iluduse kriteerium on ainult mehe nälja suurus."

"Naisel iseenesest pole karakterit, sest tema karakteri määrab lõplikult ta mees."

"Naine on nagu sipelgas: kui pesa lõhutud, jätab ta selle maha ning hakkab kibedalt-kähku rajama uut kodu mõne teise kännu juurtele. Mees aga on nagu luuletaja: ta peab ikka oma eilset kaotust järele nutma ja elama, unistades homsest rõõmust."

"Kaasinimeste rumalus haavab sind, alandab sind su oma silmis, sest sinagi oled inimene ja seega otsekui osanik nende rumaluses."

"Öeldakse: metsad toovad inimesele tema rahu tagasi ja varemeis olevat suur ilu ja veetlus. Ma ei usu seda - metsad sisendavad suurt kurbust ning varemed meenutavad su oma elu."

"Ta vaatab udutsevale soole ja räägib sassiläinud lõngakerast, mida inimesele antakse ümber kerida ja mida see teeb ka kogu oma püüdlikkusega, et alles oma elu lõpul taibata: mitte kellelegi pole seda tühja tarvis. On usinasti töötanud vaid seepärast, et jõuda tühjuse äratundmiseni."

"Oled nagu kalur, kes sõuab üha kaugemale merele, lootes sealt suurt ja erakordset saaki. Ikka edasi ja edasi, kuni kogu elu kulub vaid sõudmisele ja võrgud jäävad kuivaks."

"Meie pääsemine, meie siinolek, meie tulevik - see kõik on vaid pisiseikade, sündmuste, juhtumite kogum, mida me peame eluks ja mille ees me väriseme. Meie aga ei suuda mõjustada neid üksteise otsa lükkuvaid fakte, seepärast ongi tõeline elu mitte see kogum meiega juhtuvat, vaid meie hinge elu."

M. Vaino. GAILIT. Inimesest, elust, armastusest. - Tallinn: Kunst, 2008, lk 11, 16, 17, 21, 22, 25, 26, 31, 37, 40, 47, 49, 60, 63, 82, 98, 99, 100, 103.

Elu on nagu varaait - kui sa midagi pole sinna viinud, pole ka mõtet selle ust avada ja pilku sinna sisse heita.