|
Ürituse pildid: www.liivakell.com/gailit122
9. jaanuaril 2013 tähistasime Kuiksillal kirjaniku August Gailiti 122. sünniaastapäeva. Toimus kirjanduslik pärastlõuna. Kohale tulid kirjandushuvilised Sangastest, Tsirguliinast, Õrust ja isegi Valgast. Valga Raamatukogu direktor Endla Schasmin rääkis August Gailiti nimelisest novelliauhinnast, mis antakse Valgas 11. mail välja juba kolmandat korda. Põnev oli kuulda, et sellel aastal auhinda tuleb kätte andma kirjanik August Gailit isiklikult ja Valga raudteejaamas hakkab kirjanikku tervitama uhke Piirilinna Bigband. Ülle Vihm, Tsirguliina Keskkooli kirjanduse õpetaja, tutvustas põhjalikult A. Gailiti romaani „Kas mäletad, mu arm?“ kohta ilmunud arvustusi. Saime teada, et selle romaani esimest osa on võrreldud Boccacio „Decameroniga“. Rudo Lilleleht, Valga Gümnasiumi õppealajuhataja, luges ette romaani sissejuhatava peatüki. See raamat algab nii: "Juba mitmendat päeva sajab lund - imevalget, imepehmet ja nii tihedat, et tundub, nagu polekski enam õhku hingamiseks. Puude ladvad on paindunud looka, oksad on murdumiseni täis, aga kummalises hääletus vaikuses tuleb seda ikka veel ja veel, oh Issand küll!" Ja edasi käib jutt eesti meestest, pagulastest, kes on juba pikka aega rasket metsatööliste elu elanud kodumaast kaugel Rootsis. Neil on tume tulevik ja on ainult ilusad mälestused minevikust. „Oleme inimesed vaid oma kujutlusis, unistusis, oma minevikus, mida kanname nagu ammu lagunenud kuube, mis pole enam kõlbulik, kuid millest ei söanda lahkuda. Hoiame seda nagu pühadust oma südame juures ega taha tunnistada, et see peaks juba ammu olema setu nartsukoormal. Oleme inimesed üksnes siis, kui öö on meie ümber ja kui lebame tööst puhanuina vaikselt oma naridel, jah, siis hakkame rõõmsalt kohe sammuma kord käidud radasid mööda, meie oma päike on meie pea kohal, meie oma soe tuul tuleb üle Läänemere ning vankritest imepeeneks jahvatatud liiv kurvilistel maanteedel kõditab soojalt meie jalataldu. See on imejõud, mis kisub meid sünnimaa poole… „ Kaido Tamberg, Sangaste vallavanem, luges ette novelli „Peipsi“. Kummaline lugu noorest kaunitarist ja vana eidest. Vana eide poolt üllatavalt laitmatus prantsuse keeles loetud Charles Baudelaire’i šokeeriv luuletus „Raibe“- Kas mäletad mu arm, mis meie meeli ängis Tol leebel suvehommikul: Üks ropp ja ilge raibe ränikivist sängis Just lamas rajakäänakul. Mõtlesime ilusa ja inetu mõjudest inimelus. „Kuid nüüd tahtis mu hing lahti rabelda teda vaevavast inetusest ja pidi vastukaaluks looma värviküllast ilu, mis kataks linikuga kõike häirivat“ Et unustada inetu, hakkab novelli kangelane Rein Malvet sugereerima oma elamuste kaunimat osa - Peipsi vetesillerdust enne tormi, kaunist suplejat seisatamas kollasel liival ja kaunim pool elamusest võtabki võimust. Nii loob ta oma elu parima maali „Õhtune suplus“. Rando Undrus, Sangaste vallavolikogu esimees, luges ette novelli "Trilby". See on veel üks metsatöölise Rein Malveti lugu naisest, keda ta kohtas mitmeid kordi oma elus. Trilby on imeilus naine, aga tal puuduvad sootuks emotsioonid ja hing… „Ta (Trilby) oli iga lokaali iluks ja tõmbenumbriks ning mida ei suutnud teha artistid, orkestrid ega mustlaskoorid, võis Trilby korraldada üksinda ainult oma ilmumisega“. „Naerda Trilby ei osanud. Kui ta kaljukindlalt tundis, et härrad laudkonnas soovivad temalt kas või väikest turtsatust, avas ta suu, ootas ühe momendi, siis kostis kahekordne ha-ha! Ja nüüd pidid kõik mõistma, et Trilby naeris ja on harukordselt heas ja vallatlevas tujus.“ … ning ka kodu.. „ Ja kus on sinu kodu? Millest end elatad?" pärisin huvitatult. „Mul pole püsivat kodu," seletas Trilby siira ükskõiksusega. „Vahel kutsutakse mind mõneks päevaks siia, vahel nädalaks mujale, selle eest hoolitsevad mehed ja minul pole sellega muret. Minu restorani kulutusi tasuvad härrad, ja kui mõnel õhtul jääbki arve tasumata, ega sellest pole häda: see lisatakse järgmise õhtu arvele, kui mu lauas on hoopis viisakamad härrad. Oo, mulle on restoraatorite poolt isegi raha pakutud, et ma ainult tuleksin! Aga mina pole võtnud: mida ma teen rahaga?“ „Hea küll, Trilby,“ ütlesin, „aga kas ka nüüd veel pole sul oma kodu?“ „Mul on kodu seal, kuhu sisse astun,“ ütles ta uhkusega. See novell lõpeb üllatavalt positiivselt. Tiia Pärnik-Pernik,Tsirguliina Keskkooli raamatukogu juhataja, kinkis kirjaniku sünnikodule A. Gailiti raamatud: „Ristisõitjad“,“Leegitsev süda“, „Üle rahutu vee“ ja „Kas mäletad, mu arm?“ Maarika Troon, Tsirguliina Keskkooli kirjanduse õpetaja, tutvustas Constance Kalm-Ploomi, Sangaste rukkikrahvi Fr. Bergi abilise, elu ja tegevust. Constance Calm-Ploom elas Kuiksilla talus aastatel 1926-1957. Kirjanduslik pärastlõuna kestis üle kahe tunni ja õnnestus igati. Suur aitäh kõikidele tublidele esinejatele ja kohale tulnud headele kirjandushuvilistele! |
