|
Kui kuuldus Urmas Lennuki uuest lavastusest „Nipernaaditalv” meieni jõudis, siis tekkis mõte, et läheks seda vaatama ikka kõik koos. Mõte tundus hea ning hakkasime tegutsema. Küll sai kaalutud, et mitu inimest kaasa tuleks ja ärevil südamega sai broneeritud 30 piletit ja tellitud buss. Üllatusi ikka jagub, sest paari päeva jooksul kogunes soovijate nimekirja nimesid aina juurde ja juurde ning nädala pärast oli seal 53 soovijat. Õnneks jagus pileteid kõigile. Olime küll kõik põnevil, et kuidas siis see kõigile tuntud Nipernaadi uues lavastuses vana mehena lavale tuleb ja oma nooruspõlve kallimatele külla läheb ning kuidas lavastaja Gailiti tegelased meieni toob. Emotsioon pahvatas positiivseks juba esimesel hetkel, sest kogu lava kujundus oli nii originaalne. Nagu nähtamatus tuules kergelt liikuvad kõrkjad, mille vahel vana paadisild ja ümber vesi. Taevas suur kollane täis kuu või hoopis päikeseratas ning nurmel seisev imetabane lehm. Ei ühtki liigset eset, iga raas sellest toetas lavastust täielikult. Nagu Toomas ise lavastuses ütles „Inimene peab tagasi vaatama. Kui inimene enam tagasi ei vaata, siis polegi ta inimene.” Lavastaja Urmas Lennuki „Nipernaaditalv” oli läbinisti tagasivaatav ja kõigile üllatuseks oli lavale toodud ka kirjanikuhärra ise. Omavahel pidevalt dialoogi pidanud Gailit ja Nipernaadi meenutasid olnut, kunagi välja öeldud lubadusi ja justkui otsisid rahu nii üksteisega või veel rohkem iseendaga. Ka kõik neli naist, Kati, Ello, Maret Vaa ja Katariina Jee, õhkasid igatsevalt oma nooruspõlve unistuste ja lootuste poole ning ilmselgelt olid kõik need aastad kandnud endas igatsust Nipernaadi järele. Igatahes oli etenduse lõpus tunne, et oleks ikka veel ja veel vaadanud.  Kogu A.Gailiti sünnikoduseltsi seltskond sai võimaluse koos lavastaja ja näitlejatega laval mälestuseks foto teha ning pärast seda suunduti kohtuma Nipernaadit mänginud Hannes Kaljujärvega. Kohvilauas oli võimalik omavahel värskeid elamusi jagada, kuulata Hannese muljeid Nipernaadi rollist ning A. Gailiti seltsi edasistest plaanidest. Põnevate kohtumisteni järgmisel korral, Heili Kalbri  Suur suur aitäh kõikidele osalejatele!
Suur tänu organiseerimise eest Svetlanale ja Rainerile ning rahalise toetuse eest Otepää vallavalitsusele ja Sangaste raamatukogule! Fotod: Marjana Lehepuu August Gailiti Kuiksilla sünnikodu perenaine Sveta Oper sai Otepää linna 87. aastapäeval kirjaniku loomingu au sees hoidmise eest Otepää medali. Palju õnne! Otepää valla medalid andsid üle Otepää vallavolikogu esimees Rein Pullerits ja vallavanem Jaanus Barkala. „Svetlana Oper töötab Keeni Põhikoolis vene keele õpetajana. Ta on Kuiksilla talu perenaine, mis on tuntud eesti kirjaniku August Gailiti sünnikodu. Õpetajaametit pidav Svetlana Oper on öelnud, et ta on erakordselt õnnelik inimene: elada oma lemmikkirjaniku sünnikodus on ju pea ennekuulmatu privileeg. Svetlana on pikki aastaid korraldanud August Gailiti sünnipäeval kirjaniku mälestuspäevi. Svetlana Oper on väsimatult hoolitsenud selle eest, et oskaksime uhkust tunda sellise suurmehe siit kandist pärinemise üle. Gailiti loomingu austajad kogunevad kokku ja loevad katkendeid tema loomingust ja arutlevad kirjaniku rolli üle Eesti kirjanduses. Samuti on sellistel kohtumistel Gailit endale juurde saanud uusi fänne. 2022. aasta detsembris asutati MTÜ August Gailiti sünnikodu, mis koondabki Gailiti-huvilisi nii Otepää kui ka Valga vallast.” Tekst uudisteportaalist Lõunaeestlane Lisa kajastuse koos galeriiga leiab Lõuna-Eesti Postimehest  |
