 Ervin Õunapuu. Foto: R. Säinas Raamatu ja roosi päeval leidis Valga raekojas aset pidulik tseremoonia. Selle käigus sai Ervin Õunapuust neljas Eesti kirjanik, kes võib end uhkusega pidada Nipernaadi kuju omanikuks.
Just selle kuju saavad kõik, kes pälvinud August Gailiti nimelise novelliauhinna. Retsept selle saamiseks on ühtaegu lihtne ja keeruline: tuleb olla eesti kirjanik, kes kahe eelmise aasta jooksul avaldanud kõige gailitlikuma novelli. See tähendab, et selles peab olema fantaasiarikkust, seiklushimulisi ja romantilisi tegelasi, maalilist kujutamislaadi või lüüriline alatoon. Žürii esimehe, Eesti Kirjandusmuuseumi direktori Janika Kronbergi sõnul olid kõik seitse tänavu auhinnale esitatud novelli mingil määral ka tingimustele vastavad. Samas esitas ta Valgamaa lugejatele väljakutse esitada edaspidi veelgi rohkem sobivaid teoseid. «Žürii töö võiks raskemaks teha.» Samas oligi žürii töö tänavu varasemast mõneti keerulisem, kuna kaks teost žürii silmis üpris võrdväärselt preemiale sobisid. Need olid Õunapuu «Kui ingel laskus» ja Kätlin Kaldmaa «Ailill». Lõpuks kaldus kaalukauss Õunapuu kasuks, kusjuures just Kronberg ise teose tuliseks eestkõnelejaks asus. «Nipernaadilik novell, kus autor samas millegagi ei liialda. Ka on novellis gailitlikud krutskid olemas,» põhjendas ta. Auhinna saanud Ervin Õunapuu ise tunnistas, et temalt nõudis mõte Gailiti auhinna võitmisest omajagu harjumist. Samas tunnistas ta, et eks kirjandus olegi suuresti tõlgendamise küsimus. «Selles suhtes võib mu looming küll Gailiti omaga sarnane olla, et mõlemas on peidus õpetlikud toonid.» Tema hinnangul on suurepärane, et Valga just Gailiti auhinda välja annab. «Tal oli ikka väga võimsaid mõtteid,» arvas täna esmakordselt Valka sattunud kirjanik. Raekotta kirjarahva peole olid oodatud need, kellele kirjandus on midagi enamat kui lihtsalt meelelahutus. Nii olid kohal Valgamaa harrastuskirjanikud. «Maakonnas on praegu üle kolmekümne inimese, kelle ilukirjanduslik looming on trükivalgust näinud,» ütles Valga keskraamatukogu direktor Endla Schasmin. Samuti olid kohal kirjandusõpetajad, kes kannavad hoolt, et kasvav põlvkond õpiks kirjandusest lugu pidama. Sedavõrd auväärne publik vääris ka tummist ettekannet. Seda pakkus kirjanduskriitik, Eesti Rahvusraamatukogu eesti kirjanduse referent Maire Liivamets, kes kõneles Eesti kirjanduse rõõmudest ja muredest. Seejuures on meie kirjanduse suurim rõõm tema sõnul paradoksaalselt omavahel tihedalt seotud. Nimelt tõi Liivamets meie kirjanduse suurima rõõmuna välja selle, et Eestis ilmub kirjandust väga palju. «2014. aasta oli Eesti kirjarahvale üks edukamaid. Ilmus 298 raamatut. Lisaks võib kirjandust leida paljudest ajakirjandusväljaannetest. Isegi naisteajakirjades ilmub novelle, mis täitsa kobedad.» Südant valutab Liivamets aga tõsiselt eesti luule pärast. «Seda ilmub väga palju, loetakse aga väga vähe. Raamatukogudest võib leida kogusid, mida pole lugejad kunagi avanud.» Liivametsa sõnul on eesti kirjandus viimastel aastakümnetel läbi teinud olulise muutuse. «Paljudele oli 1990. aastatel ehmatav, kui noored autorid, näiteks Jürgen Rooste, hakkasid kirjutama väga kõnekeelselt, mis tõi luulesse ka vägisõnu. Paraku tuleb tunnistada, et need pälvivad – eriti noorte seas – rohkem tähelepanu kui emade-vanaemade aegsed lõngakeraluuletused. Ajad on muutunud.» Muutunud aegade näitena kandis Liivamets ette ka mitu noorema põlvkonna autorite luuletust. Samas ei tasu tema sõnul mingil juhul arvata, et näiteks armastusest enam ei luuletata. Selle kinnituseks luges ta ette Kristiina Ehini luuletuse. «Seejuures on Ehin praegu ilmselt kõige paremini müüv Eesti luuletaja,» lisas ta. Et tegu oli tõeliselt väärika üritusega, olidki oma luule- ja muusikakava esitama palutud Kristiina Ehin ja tema muusikust abikaasa Silver Sepp. Toimetas: Jaan Rapp, tegevtoimetaja jaan.rapp(at)ajaleht.ee |
