Laupäeval kogunesid Sangaste lossi kirjandushuvilised ning kirjanik August Gailiti sugulased, et meenutada läheduses Kuiksillal sündinud ja kasvanud kirjamehe elu ja loomingut.«August Gailit oli minu vanaonu – vanaema vend. Ta oli esimene Eesti kirjanik, keda mina teadvustasin ning kelle raamatuid hakkasin kodus varakult lugema,» rääkis tuntud näitleja ja lavastaja Ago-Endrik Kerge.
Galiti 100. sünniaastapäevaks 1991. aastal jõudis Vanemuise teatri, mille kunstiline juht Kerge tollal oli, lavale kirjaniku teose «Kas mäletad, mu arm» ainetel valminud lavatükk. «Vaatajateni toodi nostalgiline mälestus Eesti Vabariigi ajast. Märkimist väärib, et minu vanaonugi oli poolteist aastat Vanemuise teatris kunstiline juht,» meenutas Kerge.
Kerge täditütar Terje Põder meenutas vanaonu kui sentimentaalse hingega meest, kes lustaka naeru ja tihtipeale salvavate repliikide taha peitis oma tundelise hinge. «Kuigi olime Ago-Endrikuga 20aastased, kui Gailit 1960. aastal suri, ei ole me teda isiklikult kohanud, kuna meid lahutas «raudne eesriie». Isiklikke mälestusi meil temast pole, kõik meenutused on saadud teiste inimeste või tema teoste kaudu.»
Põdra arvates iseloomustas Gailitit kõige tabavamalt sõber Henrik Visnapuu, kes on öelnud: «Esialgu oli Gailit Eesti rahvale vaid tavaliselt pikem mees (1.98), kes lasi kuulda oma üleolevat lustakat naeru. Mis selle naeru, millega ta varjas oma sentimentaalset ja õrna hinge, taga peitus, seda teavad vaid üksikud.»
Kirjanik olevat olnud väga tagasihoidlik ja talle ei olevat meeldinud, kui temast palju kõneldi. «Tuleb rääkida nendest väärtustest, mis inimene on loonud – mitte inimesest,» olevat ta öelnud.
«Oma emalt sain teada, et kuigi Gailit ning tema õed-vennad valdasid ka eesti, saksa ja vene keelt, armastasid nad omavahel suhelda läti keeles. Meie peres enam läti keelt ei räägitud, kuid lätikeelsed laulud õpetati lastele selgeks küll,» rääkis Põder. Tema sõnul on eesti-läti päritolu suguvõsa liikmed väga kokkuhoidvad ja seda tänaseni – üksteist abistatakse ja toetatakse.
Põder ja Kerge kutsusid rahvast üles tema teoseid avastama, neid lugema ja väärtustama. Gailiti järeltulija Aili ja tema tütarde elukäigust rääkis Terje Põdra tütar Ingrid Kormašov.
Galiti teoste ettelugemisvõistlusel astus rahva ette viis noort Valga Priimetsa koolist, Keeni põhikoolist ja Tsirguliina keskkoolist. Põhikooliastmes tunnistas kuueliikmeline žürii tublimaks Viktor Tsõsi Valga Priimetsa koolist ning gümnasistidest Meri Liis Kirsi Tsirguliinast. «Mulle meeldis Viktori julge, vaba, hea diktsiooni ja ilmekusega etteaste,» kiitis Kerge noormeest, kelle juhendaja oli õpetaja Reet Karbik.
Kõik etlejad pälvisid tunnuskirja, mille kujundasid Tsirguliina keskkooli õpilased, ja kinkekoti. Katkendiga Siiri Põldsaare loodud ja lavastatud etendusest «Nipernaadi» astusid rahva ette MTÜ Kungla ja segakoor Rõõm.
Väljas oli ka näitus Gailiti loomingust. Kõigil kohaletulnutel oli hea võimalus tutvuda lossiga. Sangaste ja Tõlliste vallavalituse toel teoks saanud ettevõtmist juhtis Margus Möll.
Toimunuga tähistati August Georg Gailiti 125. sünniaastapäeva, mis oli 9. jaanuaril.


Sirje Lemmik, Valgamaalane

Ragnar Kond: http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/58cbf881-f994-4b62-ade9-227c206f37ec/valgamaal-sangaste-lossis-tahistati-august-gailiti-sunniaastapaeva
Kirjanik August Gailitit tuldi tema 125. sünniaastapäeva puhul meenutama Valgamaale Sangaste lossi, mille lähedal Kuiksillal asub kirjaniku sünnikodu.
August Gailiti sugulase, tuntud lavastaja ja näitleja Ago-Endrik Kerge sõnul on onu Autsil, nagu teda pereringis kutsuti, väärikas ja omapärane koht eesti kirjanike seas, vahendas "Aktuaalne kaamera".
Kerge meenutas, et küllap on ta lapsena Gailiti põlvel istunud. Onu Auts oli esimene, keda ta kirjanikuna teadvustas. Kerge vanaema oli Gailiti vanem õde.
"Tallinnas Kosel asub üks maja, mis kuulus minu vanaema õele ehk Gailiti õele. Seal kohtusid tihtipeale kirjanikud Tammsaare, Gailit ja selle perekonnapea nimi oli advokaat Rein Eilaser. Tema abikaasa Anna oli August Gailiti teine õde. Minu vanaema Paula oli vanem õde," rääkis Kerge.
Valgas, kus August Gailit on elanud ja õppinud, antakse välja tema nimelist novelliauhinda.

Sangaste loss eksklusiivne ja kaunis paik. Homme on sinna oodatud aga kõik Gailiti loomingu austajad ja teised kultuurilembelised inimesed.
Foto: Arvo Meeks / Valgamaalane
Avaldatud 22.01.2016
Möödas on ajad, kui võõrasema Tuhkatriinule selgeks tegi: tema pärisosa on köök ja koristamine ning kui kõik tööd tehtud, võib ta vaid lossiaknast kaeda, kuidas pidu sees keeb. Homme hõivavad heast kirjandusest, muusikast ja näitemängust lugu pidajad maakonna ehk kõige uhkema ehitise – Sangaste lossi.
Sel moel saab uhke punkti Valgamaalt pärit kirjaniku August Gailiti 125. sünniaastapäeva pidustused tema sünnimaakonnas.
Ka peokoha valik pole juhuslik. «1880. aastatel tuli Gailiti ehitusmeistrist isa – samuti August – Sangaste kanti. Loss oli juba valmis, tema tegi teadaolevalt puusepatööd abihoonetes: ehitas karjalautu ja talle. Rukkikrahv Berg andis talle elupaigaks lossi lähedal asuva Kuiksilla kõrtsihoone,» rääkis kirjaniku pärandi hoidja Svetlana Oper, kes praegu kirjaniku sünnikodus elab.
Kuigi dokumentaalset tõestust sellele, et August Gailit täna täpselt 125 aastat tagasi just Kuiksillal sündis, pole senini õnnestunud leida, ei ole selles Operi sõnul vähimatki kahtlust. «Kirjaniku vend Karl Gailit andis Valga muuseumile oma mälestused ja seal on ta seda kinnitanud.»
Homme saab lossis teoks õpilaste ettelugemisvõistluse lõppvoor, millele eelnes koolidesisene konkurss. «Lõppvoorus võtab mõõtu viis õpilast: kaks Valga Priimetsa põhikoolist, kaks Tsirguliina keskkoolist ja üks Keeni põhikoolist,» rääkis Oper. Valga õpilaste juhendaja on tema sõnul Reet Karbik, Tsirguliina omadel Ülle Vihm ning Marika Troon ja Keeni põhikooli õppuril Maire Roio.
Esinevad Kungla muusikalitrupp ja segakoor Rõõm. «Kanname ette teise vaatuse Siiri Põldsaare muusikalist »Nipernaadi«. Lisame ka teisi Nipernaadi-teemalisi etteasteid: kõigi autor on Põldsaar. Esitame seda kõike August Gailiti auks,» rääkis Rõõmu dirigent Sirje Päss.
Külla on kutsutud kirjaniku sugulased Ago-Endrik Kerge ja Terje Põder. Sirje Päss tunnistas, et kuulsa lavastaja Kerge kohalolek tekitab näitlejatele kahtlemata lisapinget ja kohustust oma rolle välja mängida. «Meie oskused on ju nii-öelda rohujuure tasandil: me ei julge endid isegi harrastusnäitlejateks pidada.»
Kindlust, et kõik siiski õnnestub, lisab näitlejatele-lauljatele Pässa sõnul aga see, et akustiline peaproov lossis läks hästi korda.
Jaan Rapp, tegevtoimetaja
jaan.rapp(at)ajaleht.ee
 

19. jaanuaril loeti raamatukogus ette August Gailiti tekste.
Aitäh kõikidele ettelugejatele: Triin Talvik, Krista Zõhtsõk, Mariis Fuchs, Reelika Lugu, Ruthanne Kern, Janne Hunt, Annaliisa Bettler, Meri Liis Kirs, Eliis Karm ja Veiko Leegiste. Aitäh juhendajatele: õpetajad Marika Troon ja Üle Vihm ning tänusõnad žürii liikmetele Ene-Mall Vernik-Tuubel ja õpetaja Svetlana Oper.
Žürii ühisel otsusel esindavad 23. jaanuaril, Sangaste lossis maakondlikul ettelugemisvõistlusel Tsirguliina Keskkooli Janne Hunt ja Meri Liis Kirs.

Täna, 9. jaanuaril möödub 125 aastat kirjanik August Gailiti sünnist. Tema sünnikodus Sangaste vallas Lossikülas Kuiksillal leidis sel puhul aset omapärane ettevõtmine, mis valla esipaarid tavapäratusse rolli asetas.Tõsi, taolisi ettevõtmisi on maja perenaine, Tsirguliina keskkooli õpetaja Svetlana Oper korraldanud varemgi. Seejuures sedavõrd mõjusalt, et täna tunnistas enam kui paarikümnest kokku tulnud Gailiti loomingu austajast mõnigi, et just see, kuidas vallavolikogu esimees Rando Undrus ühel varasemal taolisel üritusel Gailiti loomingut luges, on sundinud teda ennastki mõnd Gailiti teost uuesti kätte võtma.
Täna lugesid Gailiti mitut proosažanri ühendavast teosest "Kas mäletad, mu arm?" haaravaid palu või nende katkeid ette Sangaste vallavanem Kaido Tamberg, tema abikaasa Katrin Tamberg, Rando Undrus ja tema naine Sille Roomets.
Kuigi iga ettelugeja tegi seda mõnevõrra erinevalt, olid kõik esitused sedavõrd haaravad, et võib öelda: valla esipaarid kehastusid vähemalt sõnas Gailiti kangelasteks. Kui teiste ettekanded panid aeg-ajalt kaasa elades naerma, siis Sille Roometsa ette loetud traagiliste nootidega katkend oli esitatud sedavõrd mõjusalt, et pärast seda, kui Roomets raamatu käest pani, valitses Kuiksilla hubases majas pikk ja mõjus vaikus -- siis puhkes aplaus.
Kohaletulnud rääkisid sellestki, milline on nende suhe Gailitiga. Mõnigi tunnistas, et kooli ajal talle Gailit just väga ei meeldinud - kui viisakalt öelda. Mõnigi on tee kirjaniku loominguni leidnud Kaljo Kiisa mängufilmi "Nipernaadi" kaudu. Samas meenutas pedagoogikateadlane Ene-Mall Vernik-Tuubel, et omal ajal tekitas film vägagi vastakaid tundeid ja esialgu ei tahetud seda ekraanilegi lasta.
Gailiti teoste aegumatust näitab hästi, et enda loetud katkendit sisse juhatades tõdes Rando Undrus, et sealsed teemad - talv ja pagulased - on päevakorral ka kirjaniku 125. sünniaastapäeval.
Vallavanem Kaido Tamberg kinnitas, et Sangaste vald võib olla uhke selle üle, et nende mailt selline kirjanik on võrsunud. "Mõnes mõttes on isegi imelik, et Valga on nüüd nagu Gailiti enda omaks teinud," tõdes ta, pidades silmas maakonnakeskuses asuvat Nipernaadi kuju ja seal välja antavat novelliauhinda.
Kohaletulnud kinnitasid, et tänase ettevõtmise puhul oli tegu igati väärika sündmusega. "Väga mõnus oli," kinnitas Valga keskraamatukogus töötav Anujelisa Lehtmets. "Gailiti sünnikodu on eriline paik. Ja väga tore, et Sveta (Svetlana Oper - toim.) selliseid asju ikka korraldab," ütles Tsirguliina keskkooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Marika Troon.
Rahule jäi ka Kuiksilla perenaine ise. "Mul on hea meel, et tuba oli rahvast täis. Sellest rõõmust on nüüd tükk aega süda soe," ütles Svetlana Oper, kes võõrustas külalisi koos abikaasa õepoja perega.
Jaan Rapp, tegevtoimetaja
jaan.rapp(at)ajaleht.ee

Raamatu ja roosi päeval leidis Valga raekojas aset pidulik tseremoonia. Selle käigus sai Ervin Õunapuust neljas Eesti kirjanik, kes võib end uhkusega pidada Nipernaadi kuju omanikuks.
Just selle kuju saavad kõik, kes pälvinud August Gailiti nimelise novelliauhinna. Retsept selle saamiseks on ühtaegu lihtne ja keeruline: tuleb olla eesti kirjanik, kes kahe eelmise aasta jooksul avaldanud kõige gailitlikuma novelli. See tähendab, et selles peab olema fantaasiarikkust, seiklushimulisi ja romantilisi tegelasi, maalilist kujutamislaadi või lüüriline alatoon.
Žürii esimehe, Eesti Kirjandusmuuseumi direktori Janika Kronbergi sõnul olid kõik seitse tänavu auhinnale esitatud novelli mingil määral ka tingimustele vastavad. Samas esitas ta Valgamaa lugejatele väljakutse esitada edaspidi veelgi rohkem sobivaid teoseid. «Žürii töö võiks raskemaks teha.»
Samas oligi žürii töö tänavu varasemast mõneti keerulisem, kuna kaks teost žürii silmis üpris võrdväärselt preemiale sobisid. Need olid Õunapuu «Kui ingel laskus» ja Kätlin Kaldmaa «Ailill». Lõpuks kaldus kaalukauss Õunapuu kasuks, kusjuures just Kronberg ise teose tuliseks eestkõnelejaks asus. «Nipernaadilik novell, kus autor samas millegagi ei liialda. Ka on novellis gailitlikud krutskid olemas,» põhjendas ta.
Auhinna saanud Ervin Õunapuu ise tunnistas, et temalt nõudis mõte Gailiti auhinna võitmisest omajagu harjumist. Samas tunnistas ta, et eks kirjandus olegi suuresti tõlgendamise küsimus. «Selles suhtes võib mu looming küll Gailiti omaga sarnane olla, et mõlemas on peidus õpetlikud toonid.»
Tema hinnangul on suurepärane, et Valga just Gailiti auhinda välja annab. «Tal oli ikka väga võimsaid mõtteid,» arvas täna esmakordselt Valka sattunud kirjanik.
Raekotta kirjarahva peole olid oodatud need, kellele kirjandus on midagi enamat kui lihtsalt meelelahutus. Nii olid kohal Valgamaa harrastuskirjanikud. «Maakonnas on praegu üle kolmekümne inimese, kelle ilukirjanduslik looming on trükivalgust näinud,» ütles Valga keskraamatukogu direktor Endla Schasmin. Samuti olid kohal kirjandusõpetajad, kes kannavad hoolt, et kasvav põlvkond õpiks kirjandusest lugu pidama.
Sedavõrd auväärne publik vääris ka tummist ettekannet. Seda pakkus kirjanduskriitik, Eesti Rahvusraamatukogu eesti kirjanduse referent Maire Liivamets, kes kõneles Eesti kirjanduse rõõmudest ja muredest. Seejuures on meie kirjanduse suurim rõõm tema sõnul paradoksaalselt omavahel tihedalt seotud.
Nimelt tõi Liivamets meie kirjanduse suurima rõõmuna välja selle, et Eestis ilmub kirjandust väga palju. «2014. aasta oli Eesti kirjarahvale üks edukamaid. Ilmus 298 raamatut. Lisaks võib kirjandust leida paljudest ajakirjandusväljaannetest. Isegi naisteajakirjades ilmub novelle, mis täitsa kobedad.»
Südant valutab Liivamets aga tõsiselt eesti luule pärast. «Seda ilmub väga palju, loetakse aga väga vähe. Raamatukogudest võib leida kogusid, mida pole lugejad kunagi avanud.»
Liivametsa sõnul on eesti kirjandus viimastel aastakümnetel läbi teinud olulise muutuse. «Paljudele oli 1990. aastatel ehmatav, kui noored autorid, näiteks Jürgen Rooste, hakkasid kirjutama väga kõnekeelselt, mis tõi luulesse ka vägisõnu. Paraku tuleb tunnistada, et need pälvivad – eriti noorte seas – rohkem tähelepanu kui emade-vanaemade aegsed lõngakeraluuletused. Ajad on muutunud.»
Muutunud aegade näitena kandis Liivamets ette ka mitu noorema põlvkonna autorite luuletust. Samas ei tasu tema sõnul mingil juhul arvata, et näiteks armastusest enam ei luuletata. Selle kinnituseks luges ta ette Kristiina Ehini luuletuse. «Seejuures on Ehin praegu ilmselt kõige paremini müüv Eesti luuletaja,» lisas ta.
Et tegu oli tõeliselt väärika üritusega, olidki oma luule- ja muusikakava esitama palutud Kristiina Ehin ja tema muusikust abikaasa Silver Sepp.



Toimetas:
Jaan Rapp, tegevtoimetaja
jaan.rapp(at)ajaleht.ee

Kuidas on käivitunud tänavune Gailiti-nimelise novelliauhinna konkurss?
Endla Schasmin, Valga keskraamatukogu direktor: «Kogub hoogu. Neljapäevasel raamatukogu nõukogu koosolekul sai paika žürii. Esimees on, nagu eelmistelgi kordadel, kirjandusteadlane Janika Kronberg. Valga linnavalitsust esindab avalike suhete spetsialist Hele Heletäht, raamatukogu mina. Evi Koop ja Jaan Rapp said raamatukogu nõukogult volituse esindada lugejate arvamust.

Praeguseks on auhindamiseks esitatud kuus novelli viielt autorilt. Need on Rein Põder, Kätlin Kaldma, Maarja Kangro, Madis Kõiv ja Urmas Vadi. Ettepanekuid ootame veel 31. märtsini ja laureaat selgub aprilli teisel nädalal.

Auhind antakse üle 23. aprillil Valga raekojas.»

Valga linnavalitsus annab kevadel koostöös keskraamatukoguga välja järjekordse August Gailiti nimelise novelliauhinna. Tunnustus on tekitanud vastakaid arvamusi.Novelliauhind leiab omaniku juba neljandat korda. See määratakse eesti autorile kõige gailitlikuma novelli eest, kus on kas fantaasiarikkust, seiklushimulisi ja romantilisi tegelasi, maaliline kujutamislaad või on novellil lüüriline alatoon.
Ettevõtmise eestvedaja, Valga keskraamatukogu direktor Endla Schasmin loodab, et novelliauhind ja Säde pargis asetsev Nipernaadi kuju aitavad üha paremini teadvustada Gailiti seotust Valgamaaga. Praegu tema kogemuste põhjal paljudel veel seda seost ei teki. Ometi on Gailit Valgamaal sündinud ja Valgas koolis käinud.
Raamatukogu direktor usub, et ehk parandaks olukorda see, kui Nipernaadi kuju saaks olulise rolli mõne linnas aset leidnud sündmusega seoses. Seni seda leida pole suudetud.
Nii Schasmin kui ka keskraamatukogu nõukogu liige Kaie Põldsaar on kohanud suhtumist, et auhinna sedavõrd tihe sidumine Gailiti tuntuima kangelase Nipernaadiga võib linna mainele pigem halvasti mõjuda. «Räägitakse sellest, kui liiderlik mees ta oli. Samal ajal jäetakse kas teadmatusest või mõistmatusest kahe silma vahele asjaolu, et ühtlasi oli Nipernaadi võrratu hingetohter,» oli Põldsaar suisa õnnetu.
Valga linnavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna kultuurinõunik Merce Mäe kinnitas aga, et linnajuhid ennast taolisest suhtumisest segada ei lase. Seda, et Valgal on oma kirjandusauhind, tuleb tema sõnul kindlasti auasjaks pidada.
Eelmised Gailiti novelliauhinna konkursid on Endla Schasmini hinnangul korda läinud. «Alati on väike hirm sees, sest ega gailitlikult helgeid novelle tänapäeva eesti kirjanduses väga ei kohta – pigem kipuvad need üsna sünged olema. Seni ongi nii olnud, et esialgu laekub ettepanekuid kandidaatide kohta üpris visalt, aga lõpuks saame kokku ikka täitsa korraliku valiku.»
Eelmisel korral pälvis auhinna Kärt Hellerma novelli «Mängumeri eest».  2011. aastal võitis selle Mehis Heinsaar novelliga «Kui Herman õitseb». Esimene Gailiti auhind anti välja 2009. aastal, selle pälvis Valdur Mikita novelli «Jäneskapsa teoreem» eest.
Sel aastal auhinnatakse 2013. või 2014. aastal esmatrükis ilmunud novelli. Juba praegu võivad kirjandushuvilised iga sellel perioodil ilmunud ning gailitlikuna tunduva novelli pealkirja, autori ning kogu, kus novell ilmus, meelde jätta. Nii saab kohe, kui kandidaatide esitamine lahti läheb, oma lemmikust Valga keskraamatukogule teada anda. Esitatud kandidaatide seast teeb valiku viieliikmeline žürii.
Seekordse auhinna üleandmise muudab aga eriliseks asjaolu, et see on seotud Valga keskraamatukogu 150. tegevusaasta tähistamisega.

Toimetas:
Jaan Rapp, tegevtoimetaja
jaan.rapp(at)ajaleht.ee

Laupäeva keskpäeval (11.05.2013) anti Valgas Nipernaadi kuju juures Kärt Hellermale üle Gailiti novelliauhind.
Täna, 24. aprillil otsustas August Gailiti nimelise novelliauhinna žürii eesotsas Eesti kirjandusmuuseumi direktori ja kirjandusteadlase Janika Kronbergiga anda auhind tänavu Kärt Hellermale novelli «Mängumeri» eest. See ilmus 2011. aastal välja antud kogus «Unenäoliiv».

Linnapea Kalev Härk sõnas auhinda üle andes, et novell "Mängumeri", mille eest kirjanik preemia teenis, on tema hinnangul väga gailitlik ning jutustab tüüpilise eesti mehe ja naise loo.

Samas kirjanik Kärt Hellerma ise linnapeaga ei nõustunud, leides, et tegu polegi nii väga gailitliku novelliga. Hellerma tõi veel välja, et lugu ise on ka pigem üldinimlik.

Oma nägemuse Hellerma teosest esitas ka žürii esimees Janika Kronberg. Ta lisas, et Valga on väga kirjandus- ja kultuurilembene koht.

Prima Vista kirjandusfestival Valgas jätkus kultuurikeskuses kirjanike esinemistega ja hiljem kontserdiga.

Ürituse pildid: www.liivakell.com/gailit122

9. jaanuaril 2013 tähistasime  Kuiksillal kirjaniku August Gailiti 122. sünniaastapäeva. Toimus  kirjanduslik pärastlõuna. Kohale tulid kirjandushuvilised Sangastest, Tsirguliinast, Õrust ja isegi Valgast.

Valga Raamatukogu direktor  Endla Schasmin rääkis August Gailiti nimelisest novelliauhinnast, mis antakse Valgas 11. mail välja juba kolmandat korda. Põnev oli kuulda, et sellel aastal auhinda tuleb kätte andma kirjanik August Gailit isiklikult ja Valga raudteejaamas hakkab kirjanikku tervitama uhke Piirilinna Bigband.

Ülle Vihm, Tsirguliina Keskkooli kirjanduse õpetaja, tutvustas põhjalikult A. Gailiti romaani „Kas mäletad, mu arm?“ kohta ilmunud arvustusi. Saime teada, et selle romaani esimest osa on võrreldud Boccacio „Decameroniga“.

Rudo Lilleleht, Valga Gümnasiumi õppealajuhataja, luges ette romaani sissejuhatava peatüki. 
See raamat algab nii:
"Juba mitmendat päeva sajab lund - imevalget, imepehmet ja nii tihedat, et tundub, nagu polekski enam õhku hingamiseks. Puude ladvad on paindunud looka, oksad on murdumiseni täis, aga kummalises hääletus vaikuses tuleb seda ikka veel ja veel, oh Issand küll!" 
Ja edasi käib jutt eesti meestest, pagulastest, kes on juba pikka aega rasket metsatööliste elu elanud kodumaast kaugel Rootsis. Neil on tume tulevik ja on ainult ilusad mälestused minevikust.
„Oleme inimesed  vaid oma kujutlusis, unistusis, oma minevikus, mida kanname nagu ammu lagunenud kuube, mis pole enam kõlbulik, kuid millest ei söanda lahkuda. Hoiame seda nagu pühadust oma südame juures ega taha tunnistada, et see peaks juba ammu olema  setu nartsukoormal. Oleme inimesed üksnes siis, kui öö on meie ümber ja kui lebame tööst puhanuina vaikselt oma naridel, jah, siis hakkame rõõmsalt kohe sammuma kord käidud radasid mööda, meie oma päike on meie pea kohal, meie oma soe tuul tuleb üle Läänemere ning  vankritest imepeeneks jahvatatud liiv kurvilistel maanteedel kõditab soojalt meie jalataldu. See on imejõud, mis kisub meid sünnimaa poole… „

Kaido Tamberg, Sangaste vallavanem, luges ette novelli „Peipsi“. 
Kummaline lugu noorest kaunitarist ja vana eidest. Vana eide poolt üllatavalt laitmatus prantsuse keeles loetud  Charles Baudelaire’i šokeeriv luuletus  „Raibe“- 
Kas mäletad mu arm, mis meie meeli ängis
Tol leebel suvehommikul:
Üks ropp ja ilge raibe ränikivist sängis
Just lamas rajakäänakul. 
Mõtlesime ilusa ja inetu mõjudest inimelus.
„Kuid nüüd tahtis mu hing lahti rabelda teda vaevavast inetusest ja pidi vastukaaluks looma värviküllast ilu, mis kataks linikuga kõike häirivat“ 
Et unustada inetu, hakkab novelli kangelane Rein Malvet  sugereerima oma elamuste  kaunimat osa - Peipsi vetesillerdust enne tormi, kaunist suplejat seisatamas kollasel liival ja kaunim pool elamusest võtabki võimust. Nii loob ta oma elu parima maali „Õhtune  suplus“.

Rando Undrus, Sangaste vallavolikogu esimees, luges ette novelli "Trilby".
See on veel üks  metsatöölise Rein Malveti  lugu naisest, keda ta  kohtas mitmeid kordi oma elus. Trilby on imeilus naine, aga tal puuduvad sootuks emotsioonid ja hing…
„Ta (Trilby) oli iga lokaali iluks ja tõmbenumbriks ning mida ei suutnud teha artistid, orkestrid ega mustlaskoorid, võis Trilby korraldada üksinda ainult oma ilmumisega“.
„Naerda Trilby ei osanud. Kui ta kaljukindlalt tundis, et härrad laudkonnas soovivad temalt kas või väikest turtsatust, avas ta suu, ootas ühe momendi, siis kostis kahekordne ha-ha! Ja nüüd pidid kõik mõistma, et Trilby naeris ja on harukordselt heas ja vallatlevas tujus.“ 
… ning ka  kodu..
„ Ja kus on sinu kodu? Millest end elatad?" pärisin huvitatult. 
„Mul pole püsivat kodu," seletas Trilby siira ükskõiksusega. „Vahel kutsutakse mind mõneks päevaks siia, vahel nädalaks mujale, selle eest hoolitsevad mehed ja minul pole sellega muret. Minu restorani kulutusi tasuvad härrad, ja kui mõnel õhtul jääbki arve tasumata, ega sellest pole häda: see lisatakse järgmise õhtu arvele, kui mu lauas on hoopis viisakamad härrad. Oo, mulle on restoraatorite poolt isegi raha pakutud, et ma ainult tuleksin! Aga mina pole võtnud: mida ma teen rahaga?“
„Hea küll, Trilby,“ ütlesin, „aga kas ka nüüd veel pole sul oma kodu?“ 
„Mul on kodu seal, kuhu sisse astun,“ ütles ta uhkusega.
See novell lõpeb üllatavalt positiivselt.

Tiia Pärnik-Pernik,Tsirguliina Keskkooli raamatukogu juhataja, kinkis kirjaniku sünnikodule A. Gailiti raamatud: „Ristisõitjad“,“Leegitsev süda“, „Üle rahutu vee“ ja „Kas mäletad, mu arm?“

Maarika Troon, Tsirguliina Keskkooli kirjanduse õpetaja, tutvustas Constance Kalm-Ploomi, Sangaste rukkikrahvi Fr. Bergi abilise, elu ja tegevust. Constance Calm-Ploom elas Kuiksilla talus aastatel 1926-1957.

Kirjanduslik pärastlõuna kestis üle kahe tunni ja õnnestus igati. Suur aitäh kõikidele tublidele esinejatele ja kohale tulnud headele kirjandushuvilistele!